Villu Kanguri kultusraamat | „Telepaatiast“ ehk veidi esoteerikast

„Telepaatiast“
Autor: Leonid Vassiljev
Kirjastus Valgus, 1966
139 lk

Vanainimeste sünnipäev. Seltskond istus laua taha ja hakkas äkki mõttejõul lusikaid painutama. Olin toona pubekas. Tõin köögisahtlist salaja alumiiniumkoosta (minu kõige kallimas emakeeles ehk muhu keeles ongi see lusikas) ja väänasin manuaalselt laua all kõveraks. Keset kõige suuremat vaidlust, kuidas see telekinees tegelikult ikka käib ja kas Uri Keller on petis. Vahetasin selle oma kohvitassi kõrval ära ja ütlesin, et mida siin ikka vaielda, mul küll hoobilt õnnestus. Käteosavus. Enam mul seda kunsti pole. Aga mõttejõudu ehk veel jagub tibake…

Telepaatiaga aga juhtus üks sootuks teine asi. Juba aastaid varem.

Olin nii umbes viiene. Kütsin mööda kodutänavat kolmerattalisega. Hakkas hämaraks kiskuma. Jõudsin õhtusöögi ajaks koju. Ema pani tule põlema ja pakkus praekartuleid. Ütlesin, et lambi süütas ta asjata. Sest kohe läheb meil elekter ära. Pangu palun kohe küünal! Samal hetkel käis klõksti ja tuba pime. Ema oli hämmingus. Kas ma siis toona nii loll olin, et ei märganud meie tänava alguses elektriliini parandajaid, kes tulid maha kukkunud tamme alt tõstukiga lontis traate parandama? Kui nad seda vabatahtlikult voolu all oleksid teinud, oleksin ma palunud emal süüdata säraküünlad. Ja sealt kukkus mulle Tõru tänaval tasuta tõrusid. Toppisin neist taskud üsna täis.

Nii nende asjadega vahel on. Pool näib pettus ja pool on vale. Olen kohanud neid, kes mõõdavad kahe oksaraoga hoobilt veesooned välja. Ja ka noid, kes ennustavad su saatust nii enam-vähem. Ning sõpru, kes kõnelevad teispoolsusega. Kogu nii-öelda esoteerika on meil aga segi nagu Kört-Pärtli särk. Ma mäletan väga hästi, et seda nimetati kunagi meelteväliseks tajuks. Tsiteerin toonase kultusraamatu autorit: „Induktor peab tundma isikut, kellele ta sugereerib.“

Lubage mul seda kõike nimetada armastuseks või hingepidemeks. Kes meist poleks elus kogenud, et ma mõtlen tema peale või tema mulle?

Selles suhtes tekitas too Vassiljevi raamat omal ajal suurt furoori, kuna keegi viitsis asja nõukateaduslikul alusel uurida. Leidsin sellest raamatust pärli: „Samal ajal kui esimese sputniku signaalid „piip-piip“ kõlasid üle maailma (loe: üle kapitalistliku maailma – L. V.) nagu matusekell, jõudsid ameerika teadlased järeldusele, et on aeg alustada uurimistöid kõigis neis suundades, mida venelased alahindavad.“

Oleksin ma seda kõike lapsena tõsiselt võtnud, paigaldatuks mind kohe Serbski instituuti ja ma oleks vaevelnud biovoolude käes, mis on ühendatud elektristepsliga.

Nüüd aga räägime millestki muust – toona andis seda põhjendada ka nii: „ /…/ Ma olen õpetaja, NLKP liige, vähe sellest, olen partei algorganisatsiooni sekretär. Võib-olla usute mind ka niisama, kuid need teevad vale võimatuks.“

See raamat muutis minu vanemate põlvkonna jaoks tõepoolest maailmapilti. Sellest räägiti seltskonnas alatasa. Kui see poleks nii, siis ma ei tervitaks neid, keda tänapäeval nimetatakse esoteerikuteks.

Teisest küljest: ma tunnen ette, ja vast ka veidi taha. Virvendust. Pole kunagi seda peljanud, et keegi räägib minuga ja kirjutab mulle sõnu ette. Ent sellega on väga lihtne: olen kahjuks elanud ajal, kus n-ö lääne bändid kirjutasid mulle olevikku. Kõnelen praegu nendega tagantjärele. Aegruumi kaudu. See pole aga paraku mingi kosmos.

Hulga lihtsam on iga Jumala kui päev märgata, et ärkad mõttekaasluses. Nii hea on, kui tunned vahel ette ära, et oleme ühel lainel! Viimasel ajal ilmub kõik hea mulle unes. Lubage nende teadmistega edasi elada.

Kui aga päris aus olla: mul on esimest korda elus koer, kes inimesega räägib. Ta teeb seda madala urinaga, isegi eri väldetes. Kummalisel kombel – ma mõistan teda. Isegi enne, kui ta suu lahti teeb. Vaat sellist telepaatiat ma tahtsingi! Kõik on kehakeele asi, aga mõttekonks ikka ka. Ent kui ma saan sõbralt kas või telefonikõne või meili, aiman ma seda reeglina samuti oma eas sageli ette.

Oh, kes oleks seda ette aimanud, enne kui lusika nurka viskan! Olgu see painutatud või painutamata. Telekinees erineb telepaatiast selle poolest, et viimast ei vääna. Olen ma nüüd esoteerik? Ei! Mulle jõuavad sõprade teated lihtsalt vahel varem kohale kui reaalajas. Sest ma ju tunnen neid. Olen nendega üks. Elektromagneetika?

Vassiljevi raamat ilmus sarjas „Teaduse teedelt“. Võinuks ka vabalt „teadvuse teed“ olla. Igatahes oli see verstapost, kust hakati nõukaaja kiuste isegi õhus hõljuvat ühtset mõttelõnga vaikselt märkama… Telepaatia vastu ei tundnud toonane laps eal mingit antipaatiat! Sest nii palju peksti sulle naelaga otse lagipähe!

Lihtne retsept – vaata vahel palun omadele silmamuna sisse. Vestlus tuleb siis tasuta! Keskjaam vahendab.