Rahvajutte: kuidas Saaremaal nimedega nalja sai

Teinekord tuli nendest vene nimedest üksjagu janti. Näiteks tahtnud üks kange saare naine oma küljeluust ära lahutada, kui kodanlise korra asemele nõukogude võim tuli, et olgu siis juba kõik uus. Mehest polnud mingit tolku, tööl ei käinud ja vähe sellest, igal võimalikul juhul virutas ka naise rahanatukese ära, et end täis lakkuda ja siis pere häbiks küla peal töllata. Mees ei tahtnud muidugi oma lüpsilehmast loobumisest kuuldagi, aga naine ei jätnud jonni ja andis hagi kohtusse.

Seal arutatud asja nii- ja naapidi, kuid eks kohtunikulegi oli pilt üsna ruttu selge - hagejal on õigus. Lõpuks moepärast küsis, nagu kord ette näeb: „Kostja, mis teil öelda on?“ Mehike olnud pisarateni solvunud: „Aulik kohtunikuhärra võiks ikka endale kõigepealt selgeks teha, kelle üle ta üldse kohut mõistab! Mina ei ole Kostja, mina olen hoopis Serafim!“