Eesti

Valve Raudnaski kolumn | Iga töö vajab väärtustamist 

Valve Raudnask, 6. juuni 2020, 09:02
Foto: TEET MALSROOS
Ajakirjanik Valve Raudnask võrdleb erinevaid elunähtusi enne ja nüüd. Mis on teisiti? Kas midagi on ka samaks jäänud?

Kui ma esimest korda allpool kirjeldatud reklaamile sattusin, ehmatasin, et viimati ei istu ma televiisori, vaid ajamasina ees – kas tõesti olen kukkunud tagasi 1970. aastatesse? Reklaam teatas: „Nüüd on nad eesliinil. Oleme tänulikud oma kangelastele!“ Sellised laused oleksid ajakohased näiteks Kalinini-nimelise elektrotehnikatehase komsomoli- ja noortebrigaadi kohta, kui oleks kirjutatud nende plaaniületamisest 1. mai, töörahva püha auks. Aga pole siin tegu 1970. aasta ega elektrotehnikatehasega. See on 2020. aasta Maxima kaubandusketi reklaam, millega tänatakse oma müüjaid koroona ajal töötamise eest. 

Samal teemal

Kas see reklaam läheb asja ette? Paraku on tänusõnad kroonulikud, neis puudub soojus ja siirus. Asi pole üksi selles, et minu põlvkonna inimestele toob säärane sõjakas tekst meelde nõukaaja, kui pidevalt nii kaevandustest kui tehastest, nii merelt kui põllult kangelasi otsiti. Ka noorema põlvkonna ajakirjanike jaoks tundus asi kahtlane ja kutsus tegema lugusid, kust tuli välja, et supermarketite kassiirid ei tunne end kangelaste, vaid inimestena, kellest eriti ei hoolita.

Aga ometi tuleb Maxima reklaamitegijaid ka kiita, sest tänu neile sattus tavalise töö tegija oma probleemidega ajalehte. Reeglina meil töölist ega teenindajat meediast ei leia. Kalevipoegadest ehk Soomes leiba teenijatest küll ühes või teises kontekstis räägitakse, aga analüüsivat lugu nende tööst või põhjalikku intervjuud nende endiga pole juhtunud lugema.

Loomulikult ei igatse ma taga aega, kus igas pidupäevalehes oli esikaanel tööline. Kui küsiti arvamust olgu kosmose või kevade, olgu rahvusvahelise olukorra või vorsti kohta, pidi arvajate seas tingimata olema ka tööline. Oma esimese loogi Noorte Häälde kirjutasin rubriiki „Tööline – elu peremees“. Jätame siinkohal kõrvale, kuivõrd elu peremees tööline nõukaajal tegelikult oli, kuid kõige kriitikavälisem, puutumatum tegelane oli ta kindlasti.

Ega kriitikast väljaspool seismine kellelegi kasuks tule. Seda oskasid suurepäraselt ära kasutada loodrid ja joodikud. Kui lukksepp pärast palgapäeva mitu päeva tööle ei tulnud ja see järgmiselgi kuul kordus, kutsuti ta seltsimeheliku kohtu ette. Majandites ja tehastes olid valitud sellised ühiskondlikud kohtud, kelle ülesanne oli inimesi ümber kasvatada. Siiski eksite sügavalt, kui arvate, et töölisest loodrile või joodikule anti seal kõvasti pähe. Oh ei! Hoopiski küsiti karmilt, kus olid meistri, kus tsehhijuhataja, kus kollektiivi silmad.

Kui 1970. aastail kirjutasin mitmeid lugusid noorte kuritegevusest, mäletan ühelt protsessilt kohtuniku ja kohtualuse dialoogi. Kohtunik küsib: „Kaua te Voltas töötasite? Kümme päeva?“ Noormees vastab: „Natuke rohkem.“ Kohtunik: „Esimese palgapäevani?“ – „Täpselt nii!“ kõlab vastus.

Vahepeal jõudsime teise äärmusesse. Et kui sa ei ole IT-mees, kas sa siis üldse vajalik mees oled. Nagu IT-mees ei sööks, ei vajaks riideid ega tuba. Tõsi, koroonakriisi ajal tuli puust ja punasena välja, et e-riik aitab meil paljudel juhtudel toime tulla. Aga e-riik ei võta kartuleid maast ega püüa kalu merest. Vajame trammijuhte ja klienditeenindajaid, kojamehi ja kirjakandjaid, sotsiaaltöötajatest rääkimata.

Sotsiaaltöötaja väärtusest saidki paljud alles nüüd aimu. Muidu räägiti enamasti sellest, mida hooldekodudes on tegemata jäetud või valesti tehtud. Nüüd siis märgati, kui suur on sealsete töötajate osa abi vajavate vanainimeste nii puhtpraktilises kui ka hingelises toetamises. See, kuidas koroona võidutses Rootsi hooldekodudes ja kui palju vähem meil, kinnitab, et meil on seal tööl päris korralikud inimesed.

Ometi esines ka koroona ajal arvajaid, et mis see müüjatöö nüüd ikka ära ei ole. Tunnen sellisele arvajale südamest kaasa, sest ega see õige mees ole, kes oma tähtsuse tõstmiseks vajab teiste inimeste töö alahindamist. Rahvasuu ütleb selle kohta otse: „Haridus matsi ei riku.“

Kord maailmanimega teadlase Endel Tulvinguga lugu tehes arvas ta nõnda: „Kui Torontos oleksid ainult akadeemikud ja poleks prügivedajaid, mis meist siis saaks.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee