„Õhtujutud“
Autor: Juhan Saar
Eesti Raamat, 1966
60 lk
See juhtus paljude-paljude aastate eest. „Igal õhtul üks muinasjutt ja siis kohe silmad kinni!“ Nii kirjutas mulle Vana-Juhan minu lapsepõlveraamatus, kui ta veel noor oli.
Lõvi on mul sellest ajast saati tagataskus. Ei kartnud sealtpeale enam magama jääda. Otse loomulik, et me sellest Juhaniga kunagi ei vestelnud, kui me kord temaga tuttavaks saime. Sest ta võttis lihtsalt kandle kätte ja …
Hingearm on ikka üks väga kerge asi, ju siis kostab see tagasi ka pilvelt. Toonaseid kutseid une- ja ärkveloleku piiride vahel kombates kaikub mulle aga alati hea Velda Otsuse hääl: „Mina ei taha veel magama jääda!“
Oli periood, kui lugesin mõningaid allegoorilisi mõistukõnesid Eesti Raadiosse ka ise sisse. Oma halva diktsiooniga. Oh, õnnis aeg! Kes mind koolitas? Salme Reek. Mul ei tulnud see just väga hästi välja, aga … Hiljaaegu nägin teda unes. See oli nagu muinasjutt. Väike käbe Salme ütles mulle, et ära ütle „näävad“. Ütle „näevad“. Et mitte nagu „päävad“. „Päev on ju vaid kõigest päev!“ Olen rahul, et mulle on korrakski elus raadiokoolitust antud. Ei olnud nii, et väike mina ja suur sina. Ainult suur austus oma õpetaja vastu, kes on su muinasjutuõpetajatest suurim. Ei ole midagi lihtsamat kui öelda Salmele: sa andsid mulle vist nagu natuke. Aga õpetasid mind oma emakeelt voolima suuremalt! Tuli jänes püksi. Aga ma sõelusin selle sealt läbi!
Müstika. Nüüd paraku kirjutan teistele ise sõnu suhu. Kõige kummalisem on siinkohal, et olen õppinud vestlema mitte võõra häälega. Sest artikuleerin näitlejatega mõttes vesteldes/kirjutades väga täpselt, komakoha pealt. Ma üritan vestelda.
Vahel ma pärin endalt, mis Salme sest arvaks. Sest et ta kool on mul alati sees.
Lubage, et ütlen nii, nagu asi on. Kui tutvusin kunagi hea Juhan Saarega, polnud asi muinasjutust kaugel. Meid viis kokku kallis Kaarel Kilvet. Tänu Karlale sain lõpuks ometi aru, et kas kobime kohe hinge või katkume siit välja vastastikuse armastuse. Olgu see või lavastaja nägemus. Karlal ja Juhanil jäi tegemata uidudeks, et keegi Jeesus ilmub, portfell kaenlas, Salme tänava kultuuripalee dekoratsioonide ladustamise ukse vahelt piki pikka koridori, mille teises otsas näeme sabaotsast maha laaditavat veoautot. Seega: uksed lahti ja külm talveõhk saali! Ma tahan selle seiga nüüd ära rääkida. See oli nägemus. Visioon. Sest see Jeesus oleks olnud vist kogemata mina? Oh, me polnud selleks valmis!
Olen elust ikka nagu õppinud. Sama kõhnana kui varemgi. Portfelli mul kahjuks pole. Võib-olla on äkki aga tagataskus mingi hingepagas?
Aga nüüd teeme nii, et kui sa isegi pole selleks valmis ja sa ei tunne end isa, ema või vanaisa või vanaemana, loe vahel unejutte. Vana-Juhan mängib ikka sealjuures pilvel kannelt! Nii hea meel, et meil oli omal ajal „Õhtujutt“. Teate, mis: „Linnud laulsid ja inimesed olid õnnelikkude nägudega. Teisiti ei saanudki olla nii ilusal päeval!“
Saan oma sõpradest hingepidet. Tean ammu, et kui lähed aeda ja põrkad peaga vastu puud, eriti kedagi ei huvita. Ent ööbik endiselt paelub. Vabaduse puiestee ei ole aga mu praegusest kodukohast kuigi kaugel, et neid säutse mõista.
„Mina ei taha veel magama jääda!“ Kui ma siin ilmas veel natuke kekslen ja ekslen, ütlen, et ositi ka oma hea sõbra Juhani pärast, kes mõtles mulle välja meie põlvkonna õhtujutud.
Mul näevad koerad kodus õnnelikumat und kui mina. Tõmblevad ja kimavad unes tagajalgadega. Ju neil tekkis äkiline fantaasiapuhang. Ma pole neile kunagi jutlustanud, et elu on veelgi suurem kui sinu papsi muinasjutt.
Nüüd aga räägin teile midagi väga lihtsat: me kõik armastame ikka väga oma muinasjutte! On nii nii vähe puudu, et ka printsessid oleksid tänapäeval õnnelikud, ent miks nad siis ei ole? Arvan nii: omad peavad vahel korrakski suudlema. Õhtujutud pole veel minevik. Need kuulatakse ka konnade vahel ära. Ent ärge uskuge muinasjutte.
Avage oma uneraamat! Ja sind kirjutatakse sinna sisse. Siis on lihtsam ärgata … Minul on aga on hetkel nii: „Ema on köögis ja askeldab alles …“
Saate te nüüd aru, millise suure maailma see väike maailm meile kunagi avas? Mu kadunud ema praeb mulle siiamaani puupliidil raual unes kartuleid. Ning vihjab: elu on kõigest vaid unenägu ning mõistukõne. Oidipusega pole siin mingit pistmist. Soovin moodsasse mõistukõnesse vahel ka muinasjuttu. Tulgu see või raadiost. Nii lihtne on iseennast tänapäeval ulmekangelastega samastada, aga kuula palun vahel muinasjutte! Siis tuleb uni isegi südapäeval üsna normaalne.
Kommentaarid (0)