SAATUSLIK 1935: Kirjastuse Loodus keelatud raamatud.
Eesti
29. mai 2020, 22:35

Tõnis Erilaiu autorikülg

OLI SIIS VAJA SEDA RÄMPSU TRÜKKIDA? Romaanivõistlus viis kirjastuse juhi nilbuste eest süüpinki

„Hans Männik on Tuklale kurtnud, et prokuratuur ähvardab teda „Suletud ümbriku“ pärast aastaks kinni panna. Kohus on homme hommikul ja (Eesti toonase suurima kirjastuse Loodus asutajat ning juhti) Männikut süüdistatakse teadlikus pornograafia levitamises. Tuglas küsinud temalt, et oli siis vaja seda rämpsu trükkida,“ kirjutab Elo Tuglas oma päevikusse 5. märtsil 1935, lisades väljavõtte kogumikus leiduva katke „Veri“  reklaamist: „Kasvatusasutiste elu tunneb autor väga põhjalikult ja kirjeldab kasvandike armatsemisi... äärmise asjatundlikkusega ning täpsusega...“. Autor oli end varjunime Juhan Juhkam taha peitnud.

„Hans Männik on Tuklale kurtnud, et prokuratuur ähvardab teda „Suletud ümbriku“ pärast aastaks kinni panna. Kohus on homme hommikul ja (Eesti toonase suurima kirjastuse Loodus asutajat ning juhti) Männikut süüdistatakse teadlikus pornograafia levitamises. Tuglas küsinud temalt, et oli siis vaja seda rämpsu trükkida,“ kirjutab Elo Tuglas oma päevikusse 5. märtsil 1935, lisades väljavõtte kogumikus leiduva katke „Veri“  reklaamist: „Kasvatusasutiste elu tunneb autor väga põhjalikult ja kirjeldab kasvandike armatsemisi... äärmise asjatundlikkusega ning täpsusega...“. Autor oli end varjunime Juhan Juhkam taha peitnud.

„Politseinik, kes (eksperdiks kutsutud Tuglast) kohapeal üle kuulamas käinud öelnud, et tema tundnud seda raamatut õhtul lugedes suurt ebamugavust. Seda kuuldes öelnud Tuglas: noh, ma lähen koju ja vaatan, kuidas ta õhtul mulle mõjub. Tuli koju ja hakkas kõvasti lugema. Esiteks, need kohutavad keelevead. Naerma ajas. See Juhan Juhkami varjunimega autor, kellest kõigepealt kõne, paistis olevat neid puberteedieas poisikesi, kes armastavad ropendada... Maitselage ja koomiline,“ hindab Elo Tuglas.

Eduard Hubel aga kirjutas ajalehes Vaba Sõna: „Asjatundlik inimene kirjeldab „Veres“ lastekodude kõlblist langust. Iseloomustamist leiavad õpetajad – eriti vanapiigad, kelle peahuviks on võrgutada oma noori kasvandikke. Teos on naturalistlik ja kõik stseenid äärmise täpsuse ja otse pühaliku tõsidusega kirjeldatud. Kohati aga esineb muidu kindlat joont hoidev autor labasena. Heade kirjelduste hulka pääsevad põhjendamatult agulitänavail moes olevad lorilaulud.“

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99