Eesti

Mis toimus 1979. aastal? Eestis nähti tornaadot ja müüki tuli pepsikoola 

Liisi Seil, ajakiri Tiiu, 30. mai 2020 09:47
Lettidele ilmub pepsikoolaFoto: Haral Leppikson / Rahvusarhiivi filmiarhiiv
Ajakiri Tiiu heidab igas numbris pilgu ühte aastasse minevikus ning toob sealt välja eredaimad sündmused. Mis toimus aastal 1979?

Rahuauhind läheb Ema Teresale

Auhinna kätteandmisel küsitakse Ema Teresalt, mida saaks teha, et maailmas valitseks rahu. Vastuseks ütleb ta: „Minge koju ja armastage oma peret.“

Lettidele ilmub pepsikoola 

Tänu sellele, et Tallinnas on plaanis peatselt pidada Moskva olümpiamängude purjeregatti, saavad eestlased nautida uut välismaist karastusjooki. Ameerikast pärit apteegirohu maitsega pepsikoolat on Nõukogude Liidus toodetud alates 1974. aastast. Nüüd villib seda pudelisse ka Tallinna karastusjookide katsetehas.

1979. aastal valminud Tallinnfilmi ringvaade „Nõukogude Eesti“ nr 1 (1182) laseb inimestel oma silmaga imetleda, kuidas töötab Mustamäel Tallinna limonaaditehase uus pepsikoola tsehh. Kaamera jälgib liikuvat linti ja sellel kulgevat pudelite rivi, peatub ka joogipudelite kastidel. Tootmise aastavõimsuseks on plaanitud kaks miljonit dekaliitrit.

Tartu saab muusikapäevad

20.–22. aprillini korraldatakse Tartus esimesed muusikapäevad, mis panevad alguse pikale traditsioonile. Ametlikult nimetatakse neid esialgu Tartu riikliku ülikooli rahvaste sõpruse päevade Eesti ansamblite kontsertideks. Kahe ja poole päeva jooksul astuvad Vanemuise kontserdisaalis üles Silvi Vrait ja Fix, Joel Steinfeldt ja Doctor Friedrich, Gunnar Graps ja Magnetic Band, Uus Generatsioon, Meedium, Rentaablus, Ruja ja pianist Rein Rannap. Kuigi Vanemuise kontserdisaal on publikust pooltühi, valitseb üritusel selline atmosfäär, et kõigile on selge – sündinud on midagi erakordset. Osalejad kirjeldavad seda hiljem sõnadega: kõik oli umbes nii, nagu Nõukogude Liitu ei eksisteerikski.

Pöördumine nõuab vabadust

Augustis kohtuvad Tartus Vikerkaare tänava elumajas kaks leedulast ning eestlased Enn Tarto ja Mart Niklus. Nad koostavad pöördumise, nn Balti apelli, mille taga seisavad 45 Baltimaade vabaduse eest seisjat. Eestlastest kirjutavad pöördumisele alla ka Erik Udam ja Endel Ratas.

Märgukirjaga nõutakse, et avalikustataks Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokollidega ja taastataks Balti riikide iseseisvus. See saadetakse ÜRO-le ning NSV Liidu, Saksa Liitvabariigi, Ida-Saksamaa ning Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele. Kirja koopiad jõuavad ka lääne ajakirjandusse.

Balti apell annab Nõukogude propagandamasinale suure hoobi, kuid enamikku sellele alla kirjutanuid tabavad repressioonid. Ka Mart Niklus ja Enn Tarto saavad hiljem oma „nõukogudevastase tegevuse“ eest vanglakaristuse.

Tromb tassib katust

Kuigi tornaadod möllavad kõige sagedamini Ameerikas, on aegade jooksul neid nähtud ka Eestis. 10. septembri sooja ja niiske ilmaga tekitab üks tuulekeeris Rapla rajoonis Järlepas omajagu pahandust. Erakordne loodusnähtus tõstab laohoonelt katuse ja kannab selle umbes 140 meetri kaugusele. Vaatepilt on kummaline ja hirmutav, kuid inimohvreid see õnneks endaga kaasa ei too.

Hiljem kinnitavad meteoroloogid, et tegemist oli trombi ehk tornaadoga. See on väikese läbimõõduga, kuid väga intensiivne õhupööris, mille keskmes on õhurõhk tunduvalt madalam kui normaalrõhk.

Tromb tassib katust Foto: MONIKA ARRO

KUHU TA KÜLL KADUNUD ON? Imeline suvi Kõrboja heinalisena

„Kõrboja peremehe“ võtted jäid Tenele (58) meelde rõõmsate ja naerurohketena. „See oli imeline suvi. Nelijärvel valitses väga loominguline õhkkond, suhtlesime palju ka võtetest vabal ajal,“ meenutab naine. Ta kirjeldab mälupilti, kuidas Lembit Peterson mängis õhtul kitarri ja teised kuulasid teda. „Siis see loodus, kõik need järved. Ja bussiga tööle sõitmine. Sulev Luik rääkis anekdoote ja meie lõugasime nende üle naerda. Mina viisin selle hea tuju võtteplatsile kaasa, olen suur naerukajakas. Võtte ajal tuli mõni nali meelde ja purskasin vales kohas naerma. Režissöör Leida Laius sai tunda parajat peavalu, sest meil olid Sulev Luige ja Paul Laasikuga kogu aeg mingid krutskid käsil,“ muigab Tene. „Sain sealt endale häid sõpru, kellega pidasime kaua ühendust.“

Tene Ruubel 1979 ja 2020 Foto: Villu Reiman / Rahvusarhiivi filmiarhiiv | Erakogu

Neiu oli selleks ajaks lõpetanud Ingo Normeti draamastuudio ja mängis Pärnu teatri etendustes. 1980. aastal võeti ta Tallinna konservatooriumi lavakunstikateedrisse. „Pärast lõpetamist valisin oma töökohaks nukuteatri. Tahtsin teha midagi uut ja huvitavat,“ ütleb Tene. „Seal oldud 7–8 aastat on parim aeg minu elus.“ Hiljem mängis ta kümme aastat ka Endlas.

Tene Ruubel on elanud nüüd juba kümme aastat Soomes Turus. „Mul on oma kohver-nukuteater, millega annan etendusi. Käin kodudes ja lasteaedades – seal, kuhu kutsutakse.“ Koroonaviiruse pandeemia pani ka Soomes elu seisma ja tuli Tene töötamisse paus, kuid ta on lootusrikas. „Minu teater tekitab siin paljudes inimestes nostalgiat. On tehtud ettepanekuid, et võiksin hakata lastele õpetama, kuidas nukuteatrit teha. Nüüd plaaningi hakata sügisel väikestele lastele nukuteatri algeid õpetama – kas lasteaias või oma huviringis,“ lausub ta.

RAAMAT
Jälle need naksitrallid. Esimene raamat
Eno Raud, Kirjastus Eesti Raamat, 1979

„Jälle need naksitrallid. Esimene raamat“

Kirjanik Eno Raud andis kümne aastaga (1972–1982) välja neli naksitrallide raamatut, kõiki kaunistamas Edgar Valteri lustakad pildid. 1979. aastal trükist tulnud loos seisavad naksitrallid silmitsi kuulsusega, mis neid tabas pärast linnakese päästmist kasside ja hiljem ka rottide käest. 

Kuulsusekoorem polegi nii meeldiv – see tähendab pidevat tähelepanu, autogrammide jagamist ja isegi väntsutamist. Kõige tipuks röövib üks üksindust kurtev daam Sammalhabeme, et teda kodus koera asemel pidada. Nii peavadki Muhv ja Kingpool seekord oma sõpra päästma.

Üle hulga aja seda raamatut sirvides oli tore meenutada Eno Raua humoorikat fantaasialendu ja vaimukaid dialooge, mis kõlavad värskelt ka tänapäeval. Kuid raamatu esimene kirjeldus tundus eriolukorra tingimustes ootamatult kättesaamatuna: 

Naksitrallid astusid vabaõhukohvikusse ja võtsid istet väikese ümmarguse laua taga seenekujulise triibulisest riidest varju all. 

„Ma arvan, et tellime kooke,“ ütles Kingpool.

„Ja limonaadi,“ lisas Muhv.

Sammalhabe ei vaielnud vastu.

„Sööme kõhud täis ja võtame puhkuse sisse,“ rääkis Kingpool edasi. „Põrutame kuskile sooja mere äärde ja laseme ennast seal mõnusasti lõdvaks.“