30 AASTA EEST: „Toompead rünnatakse! Ma kordan: Toompead rünnatakse!“

Vastuseks eestlaste poliitilisele aktiviseerumisele ja Eesti suveräänsust taotleva Rahvarinde loomisele 1988. aastal asutasid impeeriumi- ja venemeelsed inimesed samal aastal Interliikumise. Selle juhtideks valiti Jevgeni Kogan, Pavel Panfilov, Juri Rudjak, Viktor Kiemets ja Mihhail Lõssenko. Interliikumise täht hakkas langema pärast nurjunud rünnakut Toompeal 1990. Vaid veidi rohkem kui aasta pärast, kui Eesti iseseisvus, ajasid Interliikumise käilakujud oma asju hoopis teistes tingimustes.

30 aastat tagasi 15. mail kogunesid sajad vihased Interliikumise pooldajad ehk intrid või internatsid, nagu rahvasuu neid nimetas, Tallinnas Toompea lossi esisele väljakule. Impeeriumimeelseid ärritas Eesti NSV Ülemnõukogu 8. mai seadus „Eesti sümboolikast“, millega otsustati taastada Eesti Vabariik ametliku nimetusena ning lõpetada Eesti NSV lipu, vapi ja hümni kasutamine riiklike sümbolitena. 

15. mai keskpäeval külastasid Lasnamäel asuvat Dvigateli tehast Eesti NSV Ülemnõukogu saadikud Pavel Panfilov ja Aleksandr Gussev. Saadikud kutsusid töölisi miitingule. Samal päeval kella nelja paiku lainetas Toompeal plats parlamendihoone ja Aleksander Nevski katedraali vahel punaloosungeid ja lippe kandvaist meeleavaldajatest, keda oli umbes paar-kolm tuhat inimest. Nad olid tulnud Dvigatelist ning Kalinini- ja Pöögelmanni-nimelisest tehasest, mis allusid otse Moskvale. Vihased meeleavaldajad nõudsid välja ENSV Ülemnõukogu esimeest Arnold Rüütlit, kes saabus Kadriorust Toompeale paar tundi hiljem. Mässumeelsed viibutasid lossi suunas rusikaid ja karjusid venekeelseid roppusi.