Eesti saab endale võidupühaFoto: Hans Roland Võrk / Rahvusarhiivi filmiarhiiv
Eesti
14. mai 2020, 18:18

Lugu ilmus ajakirjas Tiiu

Mis toimus meil 1934. aastal? Eesti sai võidupüha ja üle loetud rahva

Ajakiri Tiiu heidab igas numbris pilgu ühte aastasse minevikus ning toob sealt välja eredaimad sündmused. Mis toimus aastal 1934?

Eesti saab endale võidupüha

Riigikogu teeb veebruaris otsuse nimetada 23. juuni riiklikuks tähtpäevaks ehk võidupühaks. Tähtpäev paigutatakse meelega jaanipäeva eelõhtusse, kui inimesed on harjunud pidu pidama ja lõket tegema. Uus püha peab kujunema jõuliseks ühistunde avalduseks ja rahvusliku enesetunde tõstjaks.

Samal ajal tõuseb au sisse võidutuli. Riigivanem Konstantin Päts süütab selle võidupüha hommikul pidulikul rivistusel Kadrioru lossi ees. Tallinna maleva mootorratturid viivad põlevad tõrvikud maakondadesse, kus need tseremooniaga vastu võetakse. Õhtul süüdatakse neist jaanilõkked.

Rahvas saab üle loetud

Märtsi esimesel päeval lähevad Eestis liikvele rahvaloendajad, kes asuvad rahvast küsitlema kolmekümne kolmes ringkonnas. Iga maakond ja linn moodustab ühe ringkonna, lisaks on veel omaette ringkondadeks kaitsevägi, raudtee, vangla ja laevad. Rahvaloendus kestab vaid ühe päeva ja selle tulemusena saab teatavaks, et Eestis elab 1934. aastal 1 126 413 inimest. Neist 88 protsenti on linnaelanikud ja 31 protsenti elavad maal. Rahvustest on kõige rohkem esindatud eestlased (88,2 protsenti). Järgnevad venelased (8,2 protsenti), sakslased (15 protsenti) ja rootslased (0,7 protsenti).

Verise armastusloo lõpp

Ameerika Ühendriikides valitseb Suur Depressioon, kuid see ei takista noorel armastajapaaril Bonnie Parkeril ja Clyde Barrow’l nautida vabadust ja teineteise seltsi. Nad vürtsitavad seda röövimiste, tapmiste ja boheemliku eluga, osates seda teha nii efektselt, et muutuvad paljude inimeste silmis vabaduse võrdkujudeks.

23. märtsil suudavad aga Texase politseinikud nende liikumist ette näha ja korraldavad varitsuse. Hetkel, kui Clyde Louisiana 154. maanteel autoga pidurdab, et uurida selle äärde pargitud tuttavat sõidukit, avavad põõsastesse peitunud politseinikud tule. Auto tulistatakse sõelapõhjaks ja sellega koos jätavad elu ka punases kleidis Bonnie ja violetsete päikeseprillidega Clyde.

Suur tulekahju Tapal

20. aprillil kell 1 öösel puhkeb Tapal suur tulekahju, mille käigus hävib 12 maja koos kõrvalhoonetega. Peavarjuta jääb 36 perekonda. Järgmise päeva Järva Teataja kirjutab, et linn oli hiiglasuurest tulelõõmast valgustatud nagu keskpäeval. „Maha põles Laia, Õuna ja Pärna uulitsate vahel terwe kvartaal. Hukkunud hooned olid juba wanemad puust ehitused, tihedalt koos, peaaegu külgkülje wastas, pilpakatustega, mis ka aitas soodustada tule kohutawalt kiiret lewimist.“

Suur tulekahju Tapal Foto: Juho Valvet / Rahvusarhiivi filmiarhiiv

Tapa tuletõrje ilmus küll kiirelt õnnetusepaika, kuid oli võimetu kõvas tuules lõõmavaid leeke lämmatama. Reporter lisab, et põlevatest hoonetest jooksid inimesed poolpaljalt välja, püüdes päästa vara, mis kätte juhtus. Hommikuks olid hoonete asemel vaid suitsevad ahervaremed. Juurdluse käigus selgus, et tuli sai alguse linna ühe jõukama mehe Gustav Nimrichi kuurist Pärna tänaval.

Purilennukiga üle Soome lahe

Eesti lennunduse ajalukku kirjutab end Voldemar Vunn, kes on paar aastat varem läbinud Tallinna õhuasjanduse ühingu kursused. 1934. aasta septembris liugleb Voldemar Vunn purilennukil Sinilind üle Soome lahe, olles esimene lendur, kes söandab selle teekonna ette võtta. Mees alustab lendu Prangli saare kohalt 4400 meetri kõrguselt. Kui purilennuk jõuab poolteist tundi hiljem Helsingi kohale, on tema kõrgusest alles veel pool. Sellega püstitab eestlane purilennukil vee kohal lendamise maailmarekordi. Hiljem võtab Voldemar Vunn endale nimeks Valdu Rannaleet.

Purilennukiga üle Soome lahe Foto: Ajalooarhiiv

UNUSTAMATUD INIMESED: Heiti Talvik avaldab esimese luulekogu

Luuletaja Heiti Talvik ei kiirusta oma esimest luuleraamatut välja andma. Tema debüütkogu „Palavik“ ilmub sõprade õhutusel alles 1934. aasta veebruaris, kui luuletaja on 29aastane. See sisaldab kümne viimase aasta luuletusi. Väljaandjaks on Kammisseppade Kirjastus Tartust ja raamatut trükitakse 600 eksemplari. Ent väljaastumine on nii silmapaistev, et Kirjanikkude Liit võtab noore mehe samal aastal enda liikmeks.

Ilmub ka arvustusi, millest mõni talletatakse 2007. aastal kirjastuses Ilmamaa välja antud Talviku luule koondkogus „Legendaarne“. 

Ants Oras kiidab oma arvustuses kõigepealt värske raamatu välimust: „Päris viimasel ajal pole ilmund ilukirjanduslikke teoseid, mida oleks sama meeldiv kätte võtta ja nähtavasse kohta võõraile lehitsemiseks panna kui Talviku „Palavikku“. Ott Kangilaski illustratsioonid ja veelgi suuremal määral tema fantaasiarikkad initsiaalid lisavad väga tunduvalt raamatu nauditavust ja loodetavasti ka selle minevust. See on teos, mida sobib kinkida,“ kirjutab kirjandusteadlane, lisades, et olulisim osa sellest raamatust on muidugi tekst.

Kriitik Harald Paukson märgib, et sisult jätab „Palavik“ veelgi erandlikuma mulje kui välimuselt – selles on nii luuletuste ühtlust kui ka elamuslikku sisu. „Peale nooruslikuma-heledama esijao (milles on vaid 5 lehekülge) ja heledama lõppluuletuse on kogu valimik sõnastamas aina teravamat pessimismi – enesehävingu ja hukatuse meeleolusid, lootuseta tundmuse ja uskumusteta mõistuse traagilist sisepalangut,“ iseloomustab ta autori süngusromantikat.

Kolme aasta pärast, 1937. aastal, ilmub Heiti Talviku teine luulekogu „Kohtupäev“. See jääb ka tema viimaseks koguks, hiljem jõuab ta avaldada veel üksikuid luuletusi. 1945. aasta kevadel arreteerib nõukogude võim Talviku ja saadab see tülika intelligendi Tjumeni oblastisse asumisele. Luuletaja sureb kurnatuna 1947. aastal Urmanovo haiglas. Kodumaal jääb teda sügavalt ja pikalt leinama poetessist abikaasa Betti Alver.

RAAMAT: Jutustus võitlusest ja võidust Ümera jõel

 „Ümera jõel“

Mait Metsanurk, Noor-Eesti Kirjastus Tartus, 1934

Mait Metsanurga romaan „Ümera jõel“ viib meid tagasi muinasaega, 13. sajandisse, kui eestlasi valitsesid veel vanemad ja jõudu käidi kogumas hiites. Kuid lõunapiiril olid juba hiilimas mustade kuubedega preestrid ja nende järel liikumas ristirüütlid.

Inimesed ja nende hingemured olid aga samasugused nagu praegugi. Huntide saagiks langenud poisi ema Leini ei osanud südamevalu leevendada muul moel, kui lastes end ristida. Käis ju sellega kaasas lubadus, et ta saab pärast surma oma pojaga taevas uuesti kokku. Paraku oli lubaduste taga ka soov Eestis võimust võtta.

Raamatu kulminatsiooniks on kuulus Ümera lahing, kus eestlased ristirüütlitele vastu astuvad. Mait Metsanurk on oma romaanis elavalt kujutanud võitlust, mis 1210. aastal Lätis Ümera jõe suudme lähedal ka tegelikult aset leidis. See oli ju üks väheseid lahinguid, mille eestlastest koosnev vägi Liivimaa ristisõjas võitis ja meie vägevust tunnistas.

„Võit!“ karjus Vello ja tõstis oma verise mõõga otse taeva poole.

„Võit!“ karjuti ümberringi sadadest suist lähemal ja kaugemal.

„Võit!“ hüüdsid isegi maas lamavad haavatud, ja surijad sosistasid seda sõna silmi sulgedes. Taoti kilpe ja puhuti pasunat, Ümera metsad rõkkasid eestlaste võidukärast.

Kas pole meeliköitev kirjeldus!