Eesti

Jalutuskäik Tallinna kadunud vetemaailma jälgedes: Mustjõgi, Härjapea, Veerenn ja teised 

Juhan Mellik, Marko Kadanik, 10. mai 2020 12:38
Härjapea jõgi praegusel Toonela tänaval.Foto: Wikimedia commons
Veel eelmise sajandi algupoolelgi leidus pealinnas eri masti jõgesid, ojakesi, kraave ja tiike nii palju, et tagantjärele ei suuda keegi neid isegi kokku lugeda. Mõned neist on jäädavalt unustusse vajunud, ent teised elavad linnarahva mälus edasi kas või kohanimede kaudu.

Soone ehk Kadaka oja Nõmmel Vana-Mustamäel. Varsaallika oja Pirital. Hundikuristiku oja Kadriorus. Need on mõned näited veekogudest, mille vulin paitab liikluskärast väsinud pealinlase kõrvu ka tänapäeval. Ja muidugi Pirita jõgi, mis läbi praeguse linna äärealade loogeldes ainsana täismõõtu jõe nimetuse välja kannab. Kuigi jah, Pirita arvati Tallinna koosseisu alles 1945. aastal. Kusagil linna lõunapiiril näitab end aeg-ajalt ka Pääsküla jõgi.

Samal teemal

Endistel aegadel on Tallinn oma veemaailma poolest aga palju rikkam olnud. Näiteks on kinni aetud enamik Tallinna vallikraavidest, vaid Snelli tiik ongi veel järel. Kunagi praeguse Talllinna alasid läbinud Veerenn on juba ammu maa alla maetud. Peetri kanalist ehk  Kadrioru lossi veejuhtmest, mis oli rajatud juba tsaar Peeter I käsul ja varustas Ülemiste järve veega lossi, pargi tiike ning purskkaeve, on tänapäeval alles üksikud lõigud Lasnamäe nõlval endise loomaaia territooriumil. 19. sajandil kadus linnapildist samuti Peetri kanali vett kasutanud, piki Vesivärava ja Uus-Sadama tänavat mereni kulgenud veejuhe, mis laevu joogiveega varustas (Vesivärava tänav saigi nime Lasnamäe kalda poolses otsas asunud lüüsi järgi, millega kanalis veevoolu reguleeriti). Peale 1911. aastat ei näe enam Tatari 24 maja kohal asunud Karjaallikat. 

Suuresti puudutab eelmainitu ka Tallinna kahte kuulsaimat endisaegset jõge – Mustjõge ja Härjapead. Eesti Ajalugu võttis haigushirmus pealinnas ette jalutuskäigu piki neid end ajaloomällu jäädvustanud jõgesid, järgides nende trajektoori nii täpselt, kui see 21. sajandi tingimustes võimalik on (huviline ei saa ju ometi tungida mõne eravalduse krundile, millest lookleb läbi ajalooline veesoon!). Niisamuti tugineb suur osa ekskursioonist peamiselt kõhutundele, sest voolavat vett näeb kunagistes jõgedes harva. Kui üldse.

Mustjõgi peidab end eramajade vahel

Nimi Mustjõe seostub esimesena kindlasti üsna märkamatu sildiga, mida kohtab hipodroomi poolt mööda Paldiski maanteed Õismäele suunduv autojuht, samuti samanimelise bussipeatusega. Ja tihti ongi see kõik, mida Mustjõest teatakse. Põhjendatult, sest jõgi nagu püüakski tähelepanu vältida ja nähtamatuks jääda, võõrale uurijale ta end kergelt kätte ei anna.

Ehk on säärane häbelikkus tingitud sellest, et täiskasvanud mehel oleks sellesse pigem oja mõõtu jõekesse pea võimatu ära uppuda? Hea, kui püksisääredki märjaks saab. Vahel ongi seda ka ametlikult Mustjõe ojaks nimetatud.

Foto: Martin Ahven

Veel möödunud sajandi alguses polnud selle linnaäärse paikkonna maine kiita. Aadressil Paldiski maantee 82, maantee merepoolsel küljel, asub praegu pildilolev autotarvete kauplus, kunagi oli seal aga Mustjõe nime kandnud kõrts, mis kujunes oma suhteliselt suure kauguse tõttu linnasüdamest (Raekoja platsini oli sealt kolm versta ehk pisut üle kolme kilomeetri) kahtlase elemendi ning pealinna viinaninade meelispaigaks. Ajaloolane Robert Nerman on märkinud, et 1920. aastate alguseski sattus politsei sinna harva ja lõbujanulised said segamatult jaurata. 

Foto: Martin Ahven

Püüdes jälitada jõge bussipeatuse lähedalt mere poole liikudes, pole esialgu probleeme. Maantee ääres asuvate uute korrusmajade juures kulgeb automagistraalialusest truubist väljuv Mustjõgi pargipuude vahel, kaldad annavad kohati aimu, et siin on inimkäsi mängus olnud. Veidi kaugemal paistavad kivimaja varemed.

Sadakond meetrit edasi muutub pilt aga hulga maalilisemaks: kui ei teaks, ei saaks arugi, kas see keset parkmetsa voolav, kohati varisenud kallastega ja vee kohale koolduvate puudega jõgi asub kesklinna külje all või kusagil Lõuna-Eesti metsade vahel. Kaldad on kuni paari meetri kõrgused, idülli ilmestab sinikaelpartide paar. Seda pilti jagub mõnesajaks meetriks, Õismäed Stroomi rannaga ühendava kergliiklustee hiigelpikast sillast teisel pool pageb jõgi peagi mereäärsesse kõrkjapuhmastikku, enne kui Kopli lahte suubub.

Foto: Martin Ahven

Teisel pool Paldiski maanteed selgub, et niisama mööda kaldaid jalutada polegi lihtne: nimelt kaob Mustjõgi pea kohe teealusest truubist väljudes eramute hoovidesse, ilmutades end üsna katkendlikult. Ilmub esialgu korraks majade vahelt nähtavale vaid Ojaveere umbtänaval ühe 1950.-60. aastate eramaja krundilt, mille servas uhke kaare teeb. Voolab siis tänava alt truubist läbi ja kaob teisel pool teed läbi võsa taas eramute vahele.

Juba seal selgub, et kõige kindlam ongi loota paikadele, kus jõgi ristub tänavatega. Koht, kus Mustjõgi saab kokku piki kõrgepingeliini kulgeva, Õismäed Paldiski maanteega ühendava kergliiklusteega (pildil), on järgmine, kus seda taas avalikult näha saab. Taamal kõrgub peamise maamärgina kõige muu kohal aktsiaseltsi Utilitas Tallinn Kristiine katlamaja punavalge korsten Marja tänaval.

Foto: Martin Ahven

Kergliiklusteelt mere poole paistab ka väike jalakäijatele mõeldud Tarna tänava sild (pildil). Näib, et seni on siin elanikud oma kaldaäärset tagahoovi ise kindlustanud: ehitusprahiga, olmeprahiga, eterniidiga, millega iganes. Teisel pool kergliiklusteed truubist taas nähtavale ilmuva jõe kallastel olevad mullahunnikud annavad tunnistust hiljutistest süvendamistöödest. Edasi põgeneb privaatsust armastav Mustjõgi taas eramajade vahele.

Foto: Ohtuleht

Mõlemal pool jõge on igati viksid ja hooldatud aedadega eramud (muide, erinevalt Härjapeast püsis Mustjõe vesi võrdlemisi puhas, sealsed elanikud olevat jõe vett joogiks ammutanud veel 1950. aastatelgi). Edasi saab Mustjõele ligi kohas, kus see poolitab Saarma tänava. Siin on jõeperv saanud, nagu pildiltki näha, märksa viisakama ilme. Väikese jalgsilla lähedal kaldapealsest ehitussoojakust välja ilmuva projektijuhi Kristjan Pärtmani, kes koos oma alluvatega kaldapealse kindlustamisega tegeleb, sõnul peaksid mullu septembris alanud kindlustustööd lõppema hiljemalt tänavu augustis, mere poole jääb minna veel 180 meetrit. Palju oleneb ilmast, sest eriti raske olevat Mustjõge taltsutada just vihmade ajal, mil käiku tuleb lasta kõik nipid torude ja pumpadega. 

Sadakond meetrit edasi leiab Marjamaa tänava silla, seal on pilt eelnevaga pea äravahetamiseni sarnane.

Foto: Martin Ahven

Veel edasi minnes selgub aga peagi, et nii paljukeseks seda nähtavat Mustjõge jagubki, vähemalt esialgu. Sadakond meetrit Marjamaa sillakesest edasi kaob vesi Marja tänava otsa juures Mustjõe tänava alla truupi. Teisel pool tänavat võib jõe lähedalolu oletada veel vaid põiktänavaäärse kuiva kraavi järgi, aga selleks on juba fantaasiat vaja ja ega sedagi kraavi pikalt jätku. 

Kuid kaardilt on veel pikalt jälgitav, kuidas jõgi edasi kulgeb – algul kohati lausa majade ja kuuride alt, siis sirgelt piki Laki tänava serva, kuni Laki ja Forelli tänava ristmiku lähedal ühe parkimisplatsi juures selle jäljed kaardiltki kustuvad.  

Foto: Martin Ahven

Uuesti ilmuvad Mustjõe jäljed linnarahva silme ette Löwenruh' pargis, milles asus kunagi samanimeline suvemõis. Tiigid, mis palistavad ristkülikuna suvemõisa hoovi jäävat hoolitsetud parki, kus töötab ka restoran (pildil), on sündinud mõistagi tänu Mustjõele ja selle harudele. Nermani uurimuse järgi võib jõge toitvatel ojadel täheldada mitut haru. Peamine algas kuskilt Männipargi juurest ja lookles piki Mustamäe teed Löwenruh’ pargi tiikideni. Üks sai alguse endise ABC-V juures ning liikus Vilde 70 maja lähedalt rööbiti Mustamäe teega Sääse bussipeatuse suunas. 

Kännu Kuke lokaali juurest alanud haru suundus üle Vilde tee, siis mööda omaaegse Mooni tänava joont Tammsaare tee garaažide juurde ja ühines Sääse bussipeatuse juures eelmainituga. Veel üks algas Põhja-Eesti regionaalhaigla lähistelt, suundus Lepistiku pargi juures üle Sõpruse puiestee ning sealt diagonaalis kuni Löwenruh’ pargi tiikideni. Sealt suundus vesi juba Mustjõena edasi paika, kus see tänapäevalgi maa alt välja ilmub. Esialgu looduslikus voolusängis, aga eks oli jõge sel teekonnal juba suvemõisate aegu püütud kraavidesse ajada.

Foto: Martin Ahven

Kus aga asuvad Mustjõe lätted? Et jõge toitnud ojade algustest ükski üles leida, tuleb ette võtta tee teise veerohkesse kohta, Sõpruse puiestee äärde Lepistiku parki Mustamäel, kus asuvad Lepasalu allikad.

Foto: Martin Ahven

Paneelmajade kõrvale võssa peidetud tagasihoidlik truup on tunnismärgiks punktile, kus Mustamäe nõlva seest alanud, Mustjõge toitnud oja ilmavalgust nägi. Allikad – nagu needki, mis end Glehni pargi kandis Mustamäe nõlvast välja murravad – on aga saanud oma vee algselt Ülemiste järvest. 

Härjapea jõgi oli pealinna majanduse tuiksoon

Hulgaliselt vesiveskeid, mitmed vabrikud, pesuköögid ja saunad – Ülemiste järvest alguse saanud kiire vooluga Härjapea jõgi oli pikkade sajandite vältel üheks pealinna majanduse tuiksooneks. Esimesed vesiveskid töötasid jõe ääres juba 13. sajandil, Rootsi ajastu kaartidel võib neid täheldada kümmekond. Kui aga üritada kujutleda pea sada aastat tagasi maa alla aetud jõge voolamas praeguses Tallinnas, nõuab see omajagu fantaasiat. Siiski on jõesäng laias laastus praegugi läbi rännatav, nagu ka Mustjõe oma.

„Igati õigustatult võib Härjapead pidada Tallinna tööstuse hälliks,“ ütleb jõge põhjalikult uurinud ajaloolane ja poliitik Jaak Juske. Oma keskkonnamõjudega andis tööstus aga tunda juba ammustel aegadel, kanalisatsiooni puudumisel tühjendati jõkke ka solgiämbreid. „19. sajandi lõpuks oli jõgi reostatud ja haises vastikult,“ ütleb Juske. Nerman on märkinud, et juba 1862. aastaks oli vee kvaliteet muutunud niivõrd halvaks, et jõgi tunnistati roiskvee äravoolukanaliks. Linnarahvas hakkas võimudelt nõudma Härjapea likvideerimist ning 1914. aastal kaetigi jõe alamjooks puitplaatidega. Lehka need paraku ei lämmatanud. 

Kõigepealt kadus maa alla jõe Ülemiste järvest väljuv ja praegust Järvevana teed ületav osa, mida 1911. aastast hilisematel kaartidel enam ei näe. 1932.–1934. aastal juhiti maa-alustesse kollektoritesse suurem osa Härjapeast, linnapildist kadus ka jõe alamjooks lõplikult 1937. aastal.

Sossimäe paberivabrik aastal 1910.Foto: Tallinna Linnamuuseum

Meie teekond algas sealt, kus asuvad 19. sajandi alguses rajatud Ülemiste paberivabriku, rahvakeeli tselluloosivabriku hooned (selle eelkäijaks peetakse omakorda 17. sajandil loodud Ülemiste paberiveskit, kus asub nüüd katlamaja).

Foto: Rauno Vahtre

„Aasta tagasi oli siin veel võsa ja elasid kodutud,“ lausub Juske vana paberivabriku hoonete vahel poseerides. Nüüd käib samas kohas aktiivne kinnisvaraarendus.

Foto: Rauno Vahtre

Sealtsamast Sossi mäelt hakkas jõgi langema linna poole. Mõnda aega voolas Härjapea praegusel Masina tänava serval, keerates siis enne bussijaama parklani jõudmist Filtri tee poole. „Ülemjooksul oli Härjapeal päris mitu haru, mis siinkandis looklesid,“ ütleb Juske bussijaamale lähenedes. Sealkandis asus aga juba Eesti ajal täiturg, 1960. aastatel kasutasid vene võimud juhust ning ehitasid rahvarohkele kohale linna ühe peamise transpordisõlme.

Foto: Rauno Vahtre

Mõnda aega Järvevana teega pea paralleelselt voolav Härjapea ületab nüüd Filtri tee ning suundub rajooni, mida kutsuti Tallinna Aafrikaks. „Siin olid vanasti väga ürgsed liivaluited, kus korraldati juba tsaariajal sõjaväeõppusi,“ jutustab Juske. Vanarahvas kutsunud Härjapead naljatledes maailma pikimaks jõeks: algab Aafrikast, voolab läbi Eesti ja suubub merre Hollandis (Uus-Hollandi nime all tunti varem pealinna sadamapiirkonda). Nüüdne Võistluse tänavgi kandis toonasel ajal nime Aafrika tänav.

Hoone, kus asub praegune kaitseväe peastaabi pääsla, leidis vene ajal rakendust sõjaväehospidali köögina. Härjapea voolas täpselt selle tagant, andes oma vett ka kõrvalasunud pesuköögile ning saunale. Ühtlasi on peastaabi ees laiuv territoorium üks väheseid kohti, kus jõge võib imetleda suisa looduslikus vormis. Tõsi, seda küll ainult tiikide kujul ning eemalt, et staapi valvavaid sõdureid liiga ärevile ei ajaks. 

Härjapea jõgi praegusel Toonela tänaval.Foto: Wikimedia commons

Nagu naljatab Juske, võib kiire vooluga Härjapead nimetada väga sportlikuks jõeks. Kalevi keskstaadionil harjutavatel atleetidel või tantsupidudel esinevatel rühmadel pole aga ilmselt aimugi, et kusagil sügaval nende jalge all viib jõgi veel nüüdki oma vett mere poole. Sellel 1889. aastal tehtud fotol võib näha, kuidas praegusest Kalevi keskstaadionist veidi Ülemiste poole jääv kant tol ajal välja nägi: kunagi oli praegu Filtri teelt algav, staadioni aiast mööduv ning lõpuks Siselinna kalmistu Vana-Kaarli värava juures lõppev Toonela tee kohal, kus see praegu staadioni aia nurgal oma ainsa käänaku teeb, just selline.

Foto: Rauno Vahtre

Järgmine peatus: Siselinna kalmistu, mille tänapäevaseks linnapoolseks piiriks võibki pidada kunagist Härjapea jõge (pildil on esiplaanil kunagi jõeni laskunud trepp). Kalmistu ristiemaks võib nimetada Katariina Suurt. 1775. aastal keelas ta surnute matmise kirikuaedadesse, mis tähendas, et tuli rajada uusi kalmistuid väljapoole linnapiire. Nii sündis ka praegune Siselinna kalmistu. Rahvas ei kartnud veel, et kalmistule maetud surnukehadest jõe poole valguv aines võiks kuidagi Härjapea veele halvasti mõjuda, pealegi oli see niigi juba üdini reostunud ja haisev. 

Foto: Rauno Vahtre

Vaevalt oskavad jõe hingust tunnetada ka tennisistid, kes keskhaigla kõrval Herne tänava väljakul serve löövad, kuigi nad teevad seda ju otse kunagises Härjapea ürgorus. Ja vaevalt oskavad nad aimata sedagi, et veel enne sõda asus jõe linnapoolsel kaldal praeguse Poolamäe pargi kohal, kust seegi vaade väljakutele tehtud, Poola-katoliku kalmistu, mis hävitati 1950. aastate algul. Teisisõnu voolas jõgi omal ajal tegelikult otse läbi surnuaiakompleksi.

Foto: Rauno Vahtre

Peale tenniseväljakuid, veidi enne Juhkentali tänavani jõudmist oli jõgi paisutatud veskitiigiks, mis asus praeguse Tiigiveski pargi, koerte jalutusplatsi ja Kalevi spordihalli kohal. Mülkaks muutunud tiik aeti täis alles 1910.-1911. aastal Estonia teatrimaja vundamendiaugust kaevatud pinnasega. 

Foto: Rauno Vahtre

XIX sajandi keskpaiga kaartidelt on näha, et paigas, kus Härjapea Herne tänaval enne veskitiiki Juhkentali poole pööras, algas sellest ka üks nüüdseks kadunud veesoon, mis kulges läbi keskhaigla territooriumi ning siis Herne tänava linnapoolsete majade alt Naeri ja Invaliidi umbtänavate lõppude lähedalt mööda, kuni lõpuks mõnisada meetrit enne Liivalaia tänavat praeguseks samuti linnapildist kadunud Veerenni jõudis. Selle teekonda tähistab keskhaigla territooriumi piirile jääv kivisild Naeri tänava lõpu läheduses, mis on küll üsna armetus (nagu silt hoiatab, isegi varisemisohtlikus) seisus, kuid siiski üks väheseid, mis Tallinnas üldse säilinud on. 

Foto: Rauno Vahtre

Aadressil Juhkentali 11 võib tänapäevalgi imetleda kunagist vesiveskihoonet. Algul Mihkli (Püha Miikaeli) nunnakloostrile kuulunud veski oli seal juba 13. sajandil. „Seda on muidugi ka ümber ehitatud, aga mõned müüriosad pärinevad keskajast,“ teab Juske. Aegade jooksul on seal nii jahu jahvatatud, nahkehistööd tehtud, arvuteid parandatud kui ka homobaari peetud. Edasi kulges jõgi Kaasani kiriku taha – mida edasi, seda lähemale Liivalaia tänavale.

Foto: Rauno Vahtre

Liivalaia tänava ületas jõgi Stockmanni kaubamaja parkla ja praeguse Luminori pangamaja vahel. Kohe üle tee jõudnuna jagunes Härjapea kaheks: üks haru liikus läbi kunagise Sibulaküla pea sirgelt Maakri tänava suunas, teine pööras allavoolu vaadates järsult paremale nüüdse Stockmanni kaubamaja krundile ja pöördus mõnikümmend meetrit edasi eelmisega paralleelseks, voolates sinna, kus on praegu Maakri kvartali majad. 

Pea kõik algupärasest Sibulakülast on hävinud, tänini on veel alles vaid üksainus aegade tagant pärit maja (pildil) Luminori pangahoone lähedal, milles kunagi hallidel aegadel elasid ida poolt sisse rännanud sibulakasvatajad. Omamoodi monument kunagisele jõele on Stockmanni parkla servas asuv punastest tellistest maja, kus paarkümmend aastat tagasi töötas Hobby Halli kontor. Sajand varem kuulus see jõe ääres asunud hoone paberivabrikule. 

Tornimäe kandis said kaks haru uuesti üheks, voolates kõigepealt mööda Maakrit ning seejärel Kivisilla tänavat. Viimane saigi nime silla järgi praeguse Kivisilla tänava ja Tartu maantee alguse ristumiskohas. Juske viipab Laikmaa ja Rävala (kunagise Lenini) puiestee nurgale. „Seal asusid vanasti sünagoog ja juudi kool, mille varemed lõhuti pärast sõda tuimalt maha.“ Ka sünagoogi asukoha puhul olevat arvestatud voolava vee lähedust.

Foto: Tiit Tamme

Mõtteline Härjapea ületab diagonaalis Gonsiori tänava, loogeldes nüüd läbi Kompassi ehk kunagise Kompasna asumi, kõrvuti Villem Reimani tänavaga ja möödub muu hulgas sealt, kus asub legendaarne lillemüügikoht, nüüdne Kannikese lillepood. Selle taga Raua tänava alguses jõudis jõkke ka viimane lisaharu, Lubja tänava kandist alanud Mardioja (ka Martini või Püha Martini oja). Nagu lisab Juske, on rajoon üks Tallinna vanemaid eeslinnasid, mis sai ühtlasi tuntuks oma rahvusvahelise ning vabameelse elanikkonna poolest, mille seas oli märkimisväärsel hulgal meremehi (sellest ka asumi nimi).

Mõnisada meetrit edasi, täpselt kunagise jõesängi kohale, ehitati teinegi legendaarne asutus – vanema põlvkonna seas menukas kohvik Narva (pildil). Jõgi suundus seal maja, milles kohvikki asub, alt diagonaalis Narva maantee ja Pronksi tänava ristile, et seal piki praegust Jõe tänavat mere suunas voolata.

Härjapea praegusel Jõe tänavalFoto: Eesti Ajaloomuuseum SA

Teisel pool Narva maanteed algav Jõe tänav (pildil 1910. aasta paiku) saigi nime nüüd juba täiemõõduliseks kasvanud Härjapea jõelt, kuigi Juske sõnul ei ulatunud laius mitte kusagil üle kolme-nelja meetri. „Kuni kuuekümnendate alguseni ehtisid Jõe tänava ääri vanad tsaariaegsed puumajad,“ ütleb Juske. Siis tulid peale uued tööstushooned.

Tuukri tänavFoto: Tallinna Linnamuuseum

Kunagine Härjapea voolas otse kuni tänapäevase Ahtri ja Tuukri tänava ristmikuni. Hollandi ehk praegusel Tuukri tänaval nägi jõge palja silmaga veel 1911. aastalgi, kui juuresolev pilt tehti. Edasi pööras jõgi sinna, kust kulgeb hiljuti valminud Reidi tee. „Kuni ta siis kuskil Uus-Sadama joonel merre suubus,“ lausub Juske. 

Kust said jõed oma nimed?

Nimi Härjapea on nähtav juba 13. sajandist pärit kaartide peal, kuigi kunagi on jõgi kandnud ka Angerja jõe nime. Jutu, mille järgi on jõgi kuidagi seotud Kelmikülas paikneva samanimelise tänavaga, lükkab Juske kohe ümber – sealne Härjapea uulits saanud nime hoopis sellest, et vanal ajal kutsus rahvas härjapeaks ristikut.

Omalaadse hüpoteesi on pakkunud välja Jüri Kuuskemaa. Ammustel aegadel kippusid inimesid ikka sageli tonte nägema. Ning kui vaadata eemalt Toompea mäge, võis see tõepoolest meenutada oma kujult härja pead – mingil moel võis see kujund siis ka hoopis kaugemal voolanud ojale üle kanduda.

Mustjõe puhul oletati Nermani andmetel algul, et kuna jõgi läbis soiseid piirkondi, värvisid need vee tumedaks. Tegu on ilmselt siiski väärarvamusega, kuna mingeid rabalaadseid maastikke oja oma teel ei kohanud. Eesti keeles kasutas nime „Must jõggi“ Edmund Russow aastal 1862. Mitu sajandit varasemast ajast võib leida saksakeelseid variante Schwartenbecke ja Schwartzen Beck.

Veerenni kanalit kasutati veel 1860. aastatelgi

Veerenni asumi peatänava nimelugu ulatub 14. sajandisse ja Taani aega. Linna elanikkond kasvas nii jõudsalt, et peagi jäi nende jaoks kaevude ja allikate veest väheks. Lahendust pakkus aga Ülemiste, mis asus linnapiiridest väljaspool. Pärast Jüriöö ülestõusu käskiski kuningas Valdemar IV juhtida vesi Härjapeast ning mitmetest ojadest-allikatest spetsiaalsesse veejuhtmesse. Ehitusluba anti välja 29. septembril 1345. aastal. Rajatis valmiski pea, kuigi Valdemar oli need alad selleks ajaks juba mõne tonni hõbeda eest Saksa ordule müünud. 

2016. aastal leiti Pärnu mnt 31 krundil arheoloogilistel väljakaevamistel esmakordselt osa kunagisest Veerennist.Foto: Heiko Kruusi

1865. aasta linnakaardilt on hästi näha, et oma vee ammutas see kogu Põhja-Euroopas ainulaadne veejuhe Härjapealt tema ülemjooksul. Kaks Härjapeast tulevat haru ühinesid Siselinna kalmistu ja nüüdseks tegevuse lõpetanud Tallinna vangla piiri lähedal. Edasi kulges kanal praegu Narva poole suunduvast raudteest veidi linna pool, kuni läbi nüüdsete ärikvartalite tulnuna praeguselt Veerenni tänava ringteelt sirgelt Liivalaia tänavani jõudis, keerates teisel pool teeristi Peeter Süda tänaval Tõnismäe poole. Veidi enne Pärnu maanteed kaob kanal kaardilt, kuid on teada, et Pärnu maantee ületas see Kosmose kinost veidi kesklinna pool  Roosikrantsi tänava ristmiku lähedal. Linna vallikraavini jõudis veejuhe Harju värava lähistel kohas, mis hiljem on jäänud Ingeri bastioni (Harju mäe) alla. 

Ainuke seni avastatud fragment kunagise veejuhtme võlvkaarest, mis leiti samuti Pärnu mnt 31 krundil.Foto: Heiko Kruusi

„Harju värava juures jõudis Veerenn vallikraavi, tegi tiiru ümber vanalinna ning suubus lõpuks Paksu Margareeta juures merre,“ räägib Juske. Kanali pikkuseks oli kuni Harju väravateni umbes neli kilomeetrit, sealt edasi ümber linnamüüri idapoolse osa mereni veel poolteist. Viimasel lõigul töötas kanalil ka kolm veskit (vastavalt lähimale linnaväravale nimetati neid Harju, Karja ja Viru veskiteks), nii võiks sedagi tinglikult tehisjõeks nimetada.

Hoolimata linnavõimude keeldudest muutus Veerenngi üsna kiiresti lehkavaks. Nimelt oli paekividest laotud põhja ning seintega kanal algul avatud ja linnarahvas ujutas-pesi seal nii iseennast kui ka pudulojuseid. Vahel sattusid kanalisse ka lõpnud kassid ja muud loomakorjused (teinekord isegi kariloomade omad), mis tekitasid linnaisades muret võimaliku taudiohu pärast.  

2016. aasta väljakaevamistel Veerenni kõrvalt leitud kaev.Foto: Heiko Kruusi

Haisuallika katmist hakati arutama juba keskajal, kuid esialgsed kipakavõitu võlvid varisesid Nermani järgi Süda tänava piirkonnas sisse juba 17. sajandiks, tekkinud auke kasutati ujumaskäimiseks (seda tegid koos nii tõbised kui ka terved) ja isegi loomade ujutamiseks, mis vee kvaliteedile just hästi ei mõjunud. Pidevalt oli kanal umbes. Püsivama lahenduseni jõudsid linnaisad alles tükk maad pärast Põhjasõda 18. sajandi lõpuks, viimased võlvid saadi valmis 1860. aastaks.

Mõnes kohas oli Veerenn pealt kaetud paekiviplaatidega.Foto: Heiko Kruusi

2016. aasta hilissuvel korraldati Pärnu maantee 31 krundil Süda tänava nurgal ja selle ümbruskonnas, kunagisel raehärra Mülleri põllul, seoses uusehitusplaanidega väljakaevamised. Nende käigus ilmus krundi Süda tänava poolses servas välja ka ligi viie meetri laiune ja 30 meetri pikkune osa kunagisest Veerennist koos sellega seotud kaevudega. Osaliselt oli säilinud isegi kunagise veejuhtme võlvkaar. Veerenni jäänused kuulutati aasta leiuks arheoloogias, meedias arutati võimalust katta kunagise veejuhtme säilmed klaassillaga ja eksponeerida linnarahvale. Nüüdseks on krundile kerkinud uus büroohoone. Viimistlustööd veel käivad ja hoone ümbrus on piiratud ajutise traataiaga, kuid sinna pindu müüv maakler kinnitab, et kui maja valmis, jääb see, mis vanast veejuhtmest välja kaevatud, tõepoolest ka linnarahvale nähtavaks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee