Mais ajaloos: 1942. aastal arutati tõsimeeli Narva pealinnaks tegemist

1535 – Kuritöö ja karistus

Riisipere mõisnik Johann von Uexküll peksis surnuks oma talupoja Suurepere Madise. Ta oli ärakaranud talupoja tabanud Tallinnast. Linna raad ei jätnud sellist jultumust karistamata ning mõistis Uexkülli surma. Mõisnik oli piisavalt ülbe ja ilmus Tallinna kohalegi, kus ta loomulikult vangikongi pandi. Enda päästmise eest pakkus süüdimõistetu linnale oma eluaja lõpuni 1000 marka aastas, lisaks seekidele ühe küla ja igal aastal ühe säilitise rukist. Tallinna linnaisad aga pakkumise peale ei leebunud ning mõrtsukast mõisahärra hukati 7. mail 1535. aastal. Sündmusest jutustab 1972. aastal valminud mängufilm „Verekivi“.

1939 – Hooletus ees, õnnetus taga

1939. aasta 13. mail puhkes Võõpsu alevis kahjutuli, mis sai alguse Kustav Haari tisleritöökojas asunud petrooleumimootorist. Õigemini selle väljalasketorust, mis oli viidud isoleerimata otse läbi töökoja laastukatuse. Meistrimees tegi saatuslikul päeval oma töökojas puutööd, pani masina seisma ning tundis suitsulõhna. Mõne minuti pärast märkas ta, et katus on tuld võtnud. Kuna oli tuleohtlik aeg, levis punane kukk kiiresti: Võõpsus hävis tules 32 hoonet ehk koguni pool asulast. Hiljem sai Kustav Haar kohtus 350 krooni trahvi ja kaks kuud aresti.

1940 – „Uhke postipoiss sõitis kord maanteel…“

1940. aasta 1. maist suleti siseministeeriumi otsusega viimased kolm Eestis tegutsenud postijaama. Need asusid Keilas, Kiltsis ja Kundas. Postijaamad olid mõeldud kohaks, kus puhkasid teelised, vahetati hobuseid ja sõidukeid ning postivedajad vahetasid posti. Eestis hakkas postijaamade võrgustik kujunema Rootsi ajal, täpsemalt 1638. aastal. 19. sajandi lõpust hakati seoses üleüldise transpordi arenguga postijaamasid sulgema. 

1942 – Narva pealinnaks!

1942. aasta mai algul esines Narvas kõnega Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe, kes märkis, et tulevikus ulatub Eesti piir Ilmeni järveni ning Eesti pealinnaks saab Narva. Kindlasti tulevat suurendada ka eestlaste arvu, et uusi alasid inimestega täita. Mäe optimistlikul hinnangul oleks eestlasi 20 aasta pärast olnud kaks miljonit, 50 aasta möödudes aga lausa kolm miljonit. Kui kõne avaldati ajakirjanduses, oli Mäe idee sealt välja jäetud, et mitte tekitada eestlastes „ebatervet uudishimu“.

1958 – Moodsalt moodsaks

1957. aastal asutatud Tallinna Moemaja hakkas aasta hiljem välja andma ka oma ajakirja, millele pandi nimeks Siluett. Esimeses numbris pakkus kord kvartalis ilmunud ajakiri uusi suvemoode nii naistele, meestele kui ka lastele. Aasta hiljem sai Siluett ka venekeelse sõsarväljaande. 1980. aastaks oli Siluetist saanud suurima levikuga eestikeelne ajakiri: selle tiraaž oli 52 000, venekeelsel koguni 298 000 eksemplari. Silueti aeg sai otsa 1992. aastal, kui ajad järsult muutusid.

1962 – Tõrvas vahetus korraks võim

1962. aasta 1. mail tõmbas kohalik miilits endale hommikul tee kurku, kui talle tuldi teatama, et linnavalitsuse torni on keegi heisanud sinimustvalge lipu. Kuna heiskajad olid miilitsa teele mitu takistust tekitanud, siis õnnestus lipp maha võtta alles paari tunni pärast. Tembu taga olid kolm kohalikku koolipoissi Olev Lõndso, Toivo Rand ja Ernst Kangur. Kuigi KGB uuris asja väga põhjalikult ning poisid olid kahtlusaluste hulgas, ei õnnestunudki neid vahele võtta.

1988 – Rohelised rattasadulas

1988. aasta 12.–15. maini toimus tollase Rakvere rajooni aktiivsete noorte eestvedamisel roheliste rattaretk „Kuidas elad, Virumaa?“. See oli järjekordne aktsioon Lääne-Virumaale plaanitud fosforiidikaevanduste vastu. Retkel osales umbes 1500 keskkonnateadlikku ratturit, mistõttu polnud imestada, et juba järgmisel aastal korraldati retk uuesti, seekord nimega „Kuhu lähed, Virumaa?“. Sellest alates on retk toimunud igal aastal, ratturid on käinud avastamas Eestimaa erinevaid paiku. Vaid tänavune, järjekorras 31. retk „Kuidas elad, Narva?“ lükati edasi tuleva aasta maisse.