Toivo Tootseni mälestused | Riigivapiga töötõendil oli maagiline mõju, isegi piirivalvur viskas kulpi

Lastelehes Säde vabanes 1963. aasta kevadel kirjandusliku kaastöölise koht. Rein Siku abikaasa Milvi töötas seal, tema kaudu ma sellest teada saingi ja tema soovitusel mind sinna tööle ka võeti – töötasuga 79 rubla kuus. Muide, internetis kolades leidsin, et näiteks mu kolleegi raadios ja hiljem riigikogus – Mark Soosaare – loominguline elu algas samuti Sädemes.

Mulle meeldis juba koolis kirjandeid kirjutada. Rõuge kooli 7. klassis õppides osalesin ajakirja Pioneer omaloomingu võistlusel ja sain teise koha kirjatükiga „Minu suvepraktika“ – olukirjeldusega sellest, kuidas käisin vend Üloga kaasas tema suvepraktika ajal. Tema õppis kalateadlaseks, käisime Vooremaa järvedel linaskit uurimas.

Samuti olin juba keskkooli päevil teinud kaastööd ajalehtedele, kirjutanud uudisnupukesi rajoonilehele ja Rahva Häälele, kus vend Ülo sel ajal töötas. Ja esimest sellealast tarkust omandasin rajoonilehe Töörahva Elu juures tegutsenud noorte korrespondentide kursusel, mida juhendas tolle aja üks paremaid kohalikke ajakirjanikke Leida Urbanik. Nii et tõeline töö ajalehe juures tundus vägagi ahvatlev.  

Kirjanduslik kaastööline – oli ikka uhke tunne küll! Ajakirjanikke oli vähe, neid austati ja neist peeti lugu. Kui keegi ütles, et ma olen ajakirjanik selle ja selle väljaande juurest – see mõjus, eriti ametnikele. Veel mõjusam oli aga punaste kaantega töötõend.

Töötõend võis avada kõik uksed

Riigiasutuste töötajatel oli pildi, asutuse pitseri ja juhataja allkirjaga töötõend, kus oli kirjas, kellega tegemist ja millisel ametikohal see inimene töötab. Sädeme töötajatel oli samuti töötõend, selle kuldkirjaga tekst kaanel algas aukartustäratavate sõnadega: „EKP Keskkomitee...“ Tähtsamates asutustes oli sissepääsu juures valvelaud või lubade büroo. Seal näitasid sissepääsuks töötõendit. Kui olid külastaja, siis ütlesid, kelle juurde sul asja on – siis tuldi sulle vastu ja anti ajutine sissepääsuluba.

Tavatöötajatel olid selle dokumendi kaaned kunstnahast, ülemuste tõenditel olid aga soliidsed nahkkaaned. Kui ma olin juba teist korda raadiomajas, RAMETOs, siis maksime Vello Mikuga komitee esimehe sekretärile kumbki viis rubla ja saime samuti korralikud nahkkaantega töötõendid. Edevust meil oli! Kuid sellistel dokumentidel oli neil aegadel ikka väga muljetavaldav mõju. Näiteks riikliku raadio- ja telekomitee töötõendiga pääsesime vahel ilma eripropuskita isegi piiritsooni Saaremaale. Nähes punaste kaantega ja riigivapiga töötõendit, millel venekeelne kiri „Gosudarstvennõi Komitet…“ (riiklik komitee – toim), lõi piirivalvur aupaklikult kulpi ja palus edasi sõita. 

Üldse peab ütlema, et igat masti vapiga töötõenditel oli Nõukogude Liidus maagiline mõju. Need avasid võõrastemajade ja restoranide uksed, neid näidates pääses mõnigi mees ka miilitsa käest minema, kui mõne huligaansusega vahele jäi.

Kuid tagasi töö juurde Sädemes. Veel kord – sinna tööle saamise eest tuleb suur tänu öelda Milvi Sikule, Heino Välile ja Juhan Saarele, kellega olin vahepeal tutvunud. Ühtlasi hakkasin taas kõrgkooli peale mõtlema. Kuigi mind esimesel korral Vene sõjaväkke ei võetud, ei hakanud ma enam taastama ka oma üliõpilasestaatust Tallinna polütehnilises instituudis. Nüüd olin juba tööl Sädeme toimetuses ning hoopis huvitavam tundus olevat minna õppima Tartu ülikooli ajakirjandust. Selleks tuli hakata ametlikult õppima eesti keelt ja kirjandust. Muidugi kaugõppes.

Nõukaaegne kaugõpe väärib meenutamist. Nõukogude Liidus saadi aru, et riigi areng sõltub suurel määral haritud inimestest. Sellepärast seatigi eesmärgiks anda igale noorele keskharidus ja soodustada igati kõrghariduse saamist. Eestis oli olukord eriti nutune, pärast sõda puudus siin praktiliselt oma kõrgharitud kaader. Suur osa kõrgharituist lahkus 1939. aastal Saksamaale, kui Hitler kutsus sakslased koju. Lahkus tegelikult Eestimaa intelligentsi koorekiht, veel tsaari ajal hea hariduse saanud spetsialistid: arstid, insenerid, juristid, pankurid, töösturid, ärimehed... Tookord lahkusid mitte ainult sakslased, vaid ka väga paljud eestlased – omal ajal oli ju saksa keel hariduse saamisel eeltingimuseks ja ka paljude haritud eestlaste kodune keel oli saksa keel. Ei maksa unustada, et Koidulagi kirjutas oma luuletused saksa keeles ja tõlkis need siis eesti keelde. Ka Õpetatud Eesti Seltsi koosolekud peeti saksa keeles.

Päevases õppijate arvu piirati

Teine osa meie haritlastest viidi 1940. aastatel Stalini käsul vangi või Siberisse. See oli enamikus juba Eesti iseseisvuse ajal kõrghariduse saanud, tugevalt eestimeelne eliit. Kolmas intelligentsi lahkumise laine oli 1944. aastal, kui läheneva Nõukogude armee eest põgeneti Läände.

Nii et pärast sõda oli Eesti haritlaskonnast peaaegu tühi. Seda auku hakatigi kiirkorras täitma. Ka parteijuhtidel oli selge: pärast sõda hädakorras juhtivatele kohtadele paigutatud ustavad kommunistid, kellel puudus sageli üldse mingi haridus, tuleb asendada asjatundjatega, alles siis on võimalik saavutada murrang majanduses.

Neid asutigi kiirelt koolitama. Aga et ka asjatundjad oleksid ideelised, oli kõrgkoolides vähemalt aasta-poolteise jagu ideoloogilisi õppeaineid: ajalooline materialism, dialektiline materialism, teaduslik kommunism, poliitökonoomia jne. Ülejäänud kolm-neli aastat õpiajast omandati eriala ja saadud haridus oli igati korralik. Õppejõud olid ise saanud väga korraliku hariduse ja suutsid välja koolitada ka endale väärilised järglased, kes õpetasid juba järgmist põlvkonda.

Õppejõu staatus päästis kindlasti mitmegi eesti teadlase elu: arvati, et riigile on kasulikum, kui ta õpetab keemiat, füüsikat, arstiteadust, loomakasvatust või filoloogiat ja kasvatab üles uue põlvkonna haritlasi, selmet kaevab Siberis kivisütt või kulda.

Kõrghariduse saamiseks oli neil aegadel kolm võimalust: õppimine päevases osakonnas ehk statsionaaris, õppimine õhtuses osakonnas, nagu seda olin teinud TPIs, ja kõrghariduse omandamine kaugõppes. Arvati ka, et kõige parem on, kui kõrghariduse saajad oleksid kursis tegeliku eluga. Väga soositi töö kõrvalt õppimist õhtuses osakonnas ja kaugõppes. Eksamisessioonidel käimiseks anti palgalist õppepuhkust, üsna pikk puhkus oli ette nähtud ka kursusetööde ja diplomitöö kirjutamiseks. Päevases osakonnas õppijate arvu aga piirati, neile seati mitmeid tingimusi – pidi enne olema näiteks aasta või paar töötanud, käinud sõjaväes, olulised olid soovitused komsomolist või ametiühingust. Kohe said sisse ainult keskkooli medaliga lõpetanud. Sellest tulenevalt oli kaugõppijate arv umbes sama suur kui statsionaarsete üliõpilaste oma ning konkurss oli samuti pea sama kõva.

Kuid lõppkokkuvõttes olin ma vastu võetud, sain üliõpilaspileti ja matrikli.

___________________________

* Ajaleht Säde oli laste- ja noorteleht, mis ilmus aastatel 1946–1990. Ametlikult oli see Eesti NSV komsomoli- ja pioneeriorganisatsiooni häälekandja. Ilmus kaks korda nädalas ja kätte sai selle vaid ühe kopika eest.