Eesti

Villu Kanguri kultusraamat | „A nagu Aabel“. Elu on tsirkus 

Villu Kangur, 7. mai 2020, 18:23
VILLU KANGUR Foto: Arno Saar
Igas Eesti Ajaloo numbris teeb Villu Kangur ülevaate ühest kultusraamatust, mis on talle muljet avaldanud ja meeleolukaid elamusi pakkunud.

„A nagu Aabel“
Autor: Annie M. G. Schmidt
Eesti Raamat, 1966
200 lk

Samal teemal

„Hei!“ hõikas härra Tump. Nii see asi algas. Õnneks polnud ta Trump. Üle tüki aja hakkasin omaette valjusti naerma… „peale mõõganeelaja, kes vaikselt mossitades nurgas istus“. Leidsin aga selle raamatu viimaselt leheküljelt kolla-musta villalõngajupi. Täpselt kohast, kuhu selle ilmselt teises klassis järjehoidjaks panin. Järelikult – läbi sai loetud. Mul olid kunagi just sellised triibulised sokid. Vanaema Babu kootud. Oh, need olid soojad! See raamat on aga mul üsna kapsas. Ju läbisin lapsena noid lehekülgi siis üsna mitu korda.

Tänapäeval pole liftiga rändamine mingi haruldus. Mäletan isegi seda, kuidas kimasin poisikesena Leningradi metroos mitu korda eskalaatoriga vanemate loal kestvalt üles-alla. Õhurõhuvahetus viis poisil katuse toona päris pealt.

Kõik on sama, kõik on üsna sama! Me liigume. Hiljuti hõiskasid ju tänapäevalapsed ka, et meile tuleb lõpuks ometi kanarestoran. Mu pojal aga kunagi vedas: ta sai ühest välismaa riigist ammu toiminud kaubaketist kupongiloosiga „Ämblikmehe“ demovideokasseti. Oli väga õnnelik. Sellest on nüüd oma paarkümmend aastat möödas. Noorem tütar aga tahtis selle äsja prügikasti visata. Seega: kõik kulgeb ja ronib ja rühib üha edasi! Nii ma vist juurdlen… Õhku hingates.

Vestan nüüd teile oma järjekordse mõistuloo: olin juba 20 täis, kui unistasin, et mul peaks kodus kahe korruse vahel sõitmiseks olema lift. Niipea, kui rikkaks saanuks, ostnuks ära. Õnneks polnud mu mõistus toona tõusnud veel esimesest korrusest eriti kõrgemale.

Nii on nende väljamõeldud asjadega. Aga kas teate, mida ma nüüd oma ära kogutud aastates meelega teen? Tõstan end hetkeks kolmandale korrusele. Sest sealt on hea vahel ka pea peale kukkuda. Aabelil käis lift muuseas neljandani.

Olen elus viibinud vähemalt ühes tsirkusevankris. Tsiteerin selle raamatu autorit: „Tundeline inimene. Kõik artistid on tundelised.“ Niisiis: kui mustlased meile tulid, kardeti neid väga. Ma läksin aga oma tunnetega kaasa. Tsirkus nii kiskus! Eriti vankrid. Sõitsin oma Ereliukasega otse nende laagrisse sisse. See kärgpere paiknes Maarjamäe veeru all, umbes praeguse sisekaitseakadeemia vastas. Ühte ma ütlen teile takkajärgi küll: seal sain näha kloune ja nalja nabani! Aga niipea kui ma kohtan lõbusat vankrit, tekib tänini tahtmine peale hüpata. Sest mulle ennustati – näed ilusat elu ja saad rikkaks.

Tegelikult kuulun ma põlvkonda, kus Annie Scmidti Viplala mind enam ei tinistanud. Mida siis ikka peale hakata? Naine viskas paar päeva tagasi prügikasti mu vana jope. Hoidsin seda nagu aiatöö jaoks! No mis kuradi tööd sa siin teed? Loe parem! Ütlen, nagu on: veerime oma jutujärge vanast varrukast. Ainus asi, mis mul iialgi pahnaks ei lähe, on raamatud.

Niisiis: Raadioteater. „Aabel, Appi!“ Kuulake, kes ei viitsi lugeda. See ei vasta just täpselt loetule, aga… tegelikult ei ole see just see. Sest minu raamatu kaane siseküljel oli surnud lutikas. Vereplekid kuni leheküljeni number viis. Vaadake, kas teil ka? Ma moodsal ajal hakkaks juba arvama, et see oli kujunduselement?

Teate, mis: nii hea on avada aegadetagust joovet. Mitu aastat lutikas elab? Moodsasse vetsupotti ja veega alla ta igatahes aga läks.

Tegelikult on mul üks väike asi veel, mis mulle väga suurt muret teeb: ma kuulasin seda raamatut lapsena, lugedes Meloodia heliplaadilt Robertino Loretti „Mammat“. Kas mu hääl hakkab nüüd kähedaks minema? Ei! Selle põhjus on see, et minu ema oli hommikust õhtuni tööl. Kogu Oidipus. Laps luges, mida luges. Ja on heade üksiolekujuttude eest surmani tänulik.

Ah jaa! Mis noid lutikaid puudutab. Viimati näksisid nad mind elusana Võru võõrastemajas aastal 1986. Tulid ahju vahelt nagu tsirkuses. Muuseas, me olime seal trupiga. Polnud küll palagan, aga juhtus, nagu etteastujatel ikka.

Vajutage milliseid liftinuppe tahes, aga ma tahaks taas vankriga rändama minna. Uskuge palun neid lugusid! Ka ilma selleta, mis Hollandis tavakraam. Kanepita on elu samuti väga huvitav. Ausalt! Fantaasia ise on see aines, mis meid joovastab. Mul on hetkel tunne, et olen selle raamatu ülelugemisest lapsepõlvelaksu all. Korras! Katus taas tibake sõidab.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee