Eesti

Viimased suflöörid kadusid 1940. aastatel

SUFLÖÖRI KADUNUD AMET: nähtamatu sosistaja peal püsis vahel terve teater 

Juhan Mellik, 17. mai 2020, 22:23
Suflöör oma suflöörikastis. Näitlejad pidid kuulma, publik ei tohtinud kuulda.Foto: Alamy / Vida press
Lihtne teatrikülastaja möödunud sajandi alguse Eestis ei osanud tõenäoliselt aimata, et lavalaudadel toimuv kujutab endast näitemängu selle sõna topelttähenduses. Nimelt polnud tekst, mida artistid laval ette kandsid, sugugi mitte nende endi higi ja vaevaga pähe õpitud. Seda sosistasid neile ette spetsiaalsed abilised ehk suflöörid.

Nimetus „suflöör“ tähistab elukutselist teatritöötajat, kes näitlejatele teksti ette ütles. Tehes seda tavaliselt lava juures asuvast peidetud konkust, mis kandis nime suflöörikast. Või siis kulisside vahelt, olenevalt konkreetsest lavastusest ja selle mastaabist. Ametit jätkus 1940. aastateni, möödunud sajandi keskpaigaks oli etteütleja kui eraldiseisev töökoht juba surnud. Tema rolli võttis üle aga amet, mis kuulub teatrite juurde lahutamatult ka tänapäeval: inspitsient ehk etenduse juht.

Samal teemal

„Ega's see suflööri töö enesest just kerge pole, aga kui mingi töö huvi pakub, siis kaob ka raskus. Tuleb ju töötada hommikupoole proovidel ja õhtul etendustel, nii päevast päeva.“ Niimoodi kirjeldas oma ametit üks kuulsamaid eestiaegseid suflööre Armilde Põder, kelle 25. tööaastapäevale pühendatud artikkel ilmus 1936. aasta 28. jaanuari Uues Eestis.

Suflööri töö ei olnud kerge mitmes mõttes. Kõigepealt tuli veenduda, et õige näitleja kuuleks õiget teksti täpselt õigel ajal. Ilma et vaikset ettelugemist kuuleks ka publik. Kui midagi läks nihu, oli etendus rikutud. „Etteütlemine on üks raskematest näitlemise osadest ja tarvitab head harjutamist,“ kirjutab suflööride kohta teatriteadlane ja kriitik Karin Kask. „Harjutamata etteütleja võib terve näitemängu ära rikkuda ja mängijad kimbatusse ajada. Sellepärast tuleb iseäralist rõhku etteütleja valimise peale panna.“

Kahe nädala palk: 15 rubla

Armilde Põder on meenutanud, kuidas ta pooljuhuslikult selle töö peale sattus. Pärast Peterburis õpetajana töötamist naasis neiu Tartusse, kus tutvus ühe tolleaegse Wanemuise suflööriga. Etteütlejal oli plaanis oma tööst loobuda ning ta kutsus Põdra ennast asendama.

„Läksingi. Kuid kogu asi oli mulle, 19aastasele plikale, alles võõras,“ meenutab Põder. Teatrijuht Karl Menning olnud nii vali, et pärast kolmepäevast tööd jäi Põder koju ning ei kavatsenudki enam teatrisse minna. Ent juba järgmisel päeval saabus ülemuselt sõnum: tulgu tööle tagasi. Põder tuligi, ka töö ei tundunud enam nii raske. Hiljem on ta uhkusega tunnistanud, et järgmise 25 aasta jooksul ei puudunud ta mitte üheltki etenduselt.

Pärast kahte nädalat sai neiu kätte esimese palga ehk 15 rubla, mis olevat olnud „küllalt suur raha“. Kopsakas hüvitis korvas pea täielikult ebamugavused: näiteks selle, et rääkida tuleb sosinal, mis „aga on alul raske ja mõjub häälele, tehes kurgule valu“. 

„Näitleja, kes mängis vana krahvi, kuulatas tähelepanelikult suflööri sõnu,“ kirjeldab 1924. aasta 30. augusti Sakalas keegi kriitik ametiga kaasnenud vastutusrikast rolli. Lisades seejuures: juba proovis võis märgata, et nimelt ettelugeja on päevakangelane. „Etteütlemine on üks raskematest näitlemise osadest ja tarvitab head harjutamist,“ kirjutab žurnalist oma teatrielamuse kohta. „Tema vastu olid kõik täis vaikist jumaldamist. Sõber isegi ütles mulle: - Ah, kuidas ette antud! Ime!“ Uurinud siis autor asja lähemalt – ei andnud suflöör kellelegi midagi ette, lihtsalt luges kaustikust!

Kavas korraga ligi sada etendust

Ajaloomuuseumi teatrialase arhiivikogu hoidja Simmo Priks selgitab, et eelmise sajandivahetuse näitlejatel polnudki puhtfüüsiliselt mõeldav kogu vajalik tekst meelde jätta. Teatrite repertuaar oli selleks liiga mitmekesine – kogu aeg tuli midagi uut peale, koos uute tekstidega. Oma 2016. aastal Tartu ülikoolis valminud bakalaureusetöös kirjutab Raili Lass, et 1890. aastatel seisid kavades ligi saja sõnalavastuse ning kahekümne muusikateose pealkirjad.

Nende arvude valguses ei ole imestada, et 21. sajandi teatrinäitleja peab eelkäijatega võrreldes määratult rohkem vaeva nägema. Teksti ise pähe õppima ning seda ilma kõrvalise abita lava pealt esitama. Tal ei ole küll luksust kasutada suflööri, kuid ta ei pea ennast ka nii arvukate tükkide vahel katki rebima.

Samas leidus juba möödunud sajandi vahetusegi paiku näitlejaid, kes otsustasid iseõppimise kasuks. 1913. aastal Estonia teatri avamisel mängitud „Hamletis“ kehastas peaosalist Theodor Altermann, kes oli enne seda juba kaks aastat Saksamaal töötanud ning seal uusi nippe õppinud. Muuhulgas jätnud ta pähe ka Hamleti eestikeelse teksti, nii et kolleegidest erinevalt ta etteütleja abi ei vajanudki.

Etteütleja tähtsust ei maksa alahinnata, sest nii mõnigi kultuuriloolane on nimetanud suflööri lausa 20. sajandi alguse teatri üheks alustalaks. Ta pidi tegema kaasa kõik proovid ning viima end kurssi etenduse pisimategi detailidega, et saaks vajadusel mõne repliigi ette hüüda.

Suflööri ameti kaotas Ants Lauter

Oma väärtust tõestanud suflöör võis teatriilmas kiiresti kõrgemale tõusta. Lydia Koidula kuulsa näidendi „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ juures ettelugejaks olnud August Wiera osutus nõnda hinnatuks, et edutati 1878. aastal Vanemuise seltsi koori-, orkestri- ja näitejuhiks.

Võis juhtuda, et suflöörist kujunes olude sunnil teatridirektori parem käsi. Tavaliselt siis, kui majanduslik koordineerimine muutus juba nõnda keerukaks, et teatrijuht sellega enam ise hakkama ei saanud. Suflöör sobis rolli hästi, kuna ta polnud hõivatud ainult lavapealse tööga, tal oli aega ka muule mõtelda.

Suflööridele Eesti teatris lõi möödunud sajandi keskpaigas hingekella ei keegi muu kui kuulus näitleja, lavastaja ja teatrijuht Ants Lauter. Sõja ajal polnud näitlejatel oma osa õppimiseks aega ning suflöörikast osutus igati vajalikuks. Rahuaja tingimustes ei näinud hüüdnime Käsu-Ants pälvinud mees vanamoelisel etteütlejal enam rolli. Lisaks suurenes proovide arv, ka kogu teatridistsipliin muutus karmimaks. Ära kadus suflöörikast, piisas vaid valmisolekust kulisside taga. 

Suflöör jõudis kinolinale Eestiski

Nime „Suflöör“ kannab ka näitleja Kaljo Kiisa viimaseks režissööritööks jäänud, 1993. aastal esilinastunud draamafilm. Peaosalisi mängivad selles Elmo Nüganen, Jaan Tätte, Marko Matvere ja Epp Eespäev.

Kiisk selgitas, et tema sooviks oli teha linateos, mis räägiks teatriinimestest pikemas ajalises perspektiivis. Kiisa peamiseks partneriks filmitegemisel sai poeet Juhan Viiding, kes kirjutas ka stsenaariumi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee