Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Ühtne Eesti vapustas teatrimaastikku

Ajalehed olid rahvast tagant piitsutanud, arutledes, kas etendus tähendab ka uue erakonna, parema, puhtama ja valgema kui senised, algust. Kainet mõtet polnud, et teater on ikkagi teater ja kui poliitiline etendus ka poleks, siis ilmselgelt ei tehta seda uue jõu esiletoomiseks.

24. märtsil peetud pressikonverentsil olid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper teatanud, et etendus peegeldab kõigi suuremate erakondade negatiivseid ja populistlikke jooni, kuid otsesõnu nad uue partei loomist ei välistanud. Pigem andsid juttudele veel hoogu juurde. Etenduse eel korraldati harivaid videoloenguid „Valimiskool“, mille uued osad ilmusid nädalase vahega – nagu telesarjadega üldisemalt kombeks.

Niisiis oli huvi laes, kui etendus lõpuks algas – „saab helgemaks päev ning lase kõmab kui kõu me hääl, võidukas hääl. Hoiab kindlal teel meid mehine meel. Läbi tulest ja veest – Eesti eest!“ – ja lõppes tavapäraselt liikumise esimehe valimise ja tema ametisseastumiskõnega.

Uus partei jäi ootustest hoolimata siiski loomata. Küll aga sai „Ühtse Eesti suurkogu“ 2010. aasta parima lavastuse auhinna.