Rahvajutte: kuidas vanal ajal sai lutsu visates naise ära meelitada

Selle loo rääkis üks vanema põlve, nüüdseks juba lahkunud koorijuht millalgi seitsmekümnendatel. Päris noorukina tahtis ta endale hirmsasti kella. Aga kus sa seda käe peale osta jõuad! Õnneks leidnud kuskilt kolukastist lausa neli-viis uuri. Vanamoelised küll ja ükski ei käinud, aga viis needki kellassepa juurde, et ehk saab mõne korda.

Nädal hiljem läinud vaatama, kas mõnest asja ka veel on. Vana meister kostnud: „Miks ei ole!“ ja uurinud, kas noorhärra mõne tüdrukuga ka juba kohtamas käib. Kui sai jaatava vastuse, siis õpetas: „Vaata, kui järgmine kord tüdrukuga kohtama lähed, katsu ta mõnda sellisesse parki või kohta viia, kus ka mõni tiik või muu veesilm on. Kui kohale jõuate, võta taskust uur, ütle: „Häh, see ka mõni kell!“ ja viska lutsu! Enne, kui tüdruk midagi öelda jõuab, võta järgmine ja viska sellega ka. Ja seda tee niikaua, kuni need uurid otsa saavad. Selleks ajaks on ta kindel, et see peab ikka üks kõva mees olema, kes võib uuridega lutsu visata, ja tüdruk ongi sinu!“ 

___________________________________________________

Head lugejad, kui teilgi on mõni sarnane lugu, mida kuskilt kuulnud olete, saatke see meile aadressil Eesti Ajalugu, Narva mnt 13, 10151 Tallinn või [email protected]. Ärge unustage lisamast oma kontaktandmeid – parimad lood avaldatakse ja saab ka honorari!