Mis? Pronksist sõlg
Kus? Loosi küla
Millal? 1965–1967
Silvia Laul, Lõuna-Eesti arheoloogiapärandi silmapaistev uurija, korraldas aastail 1965–67 väljakaevamised Võrumaal Loosi külas avastatud tarandkalmel. Suurtest maakividest laotud kalmemüüride vaheliselt alalt avastati põlenud inimluude tükikesi koos 3.–4. sajandisse kuuluvate ehete ja tarbeesemetega. Ehete hulgas väärib tähelepanu tervena säilinud 9,3 x 6,2 cm suurune pronksist peakilpsõlg, mille tüübinimetus on tuletatud sõle peapoolses osas oleva kõrgema kaarja randi järgi.
Peakilbi alla jääb pikem toru, milles liigub vabalt pulgake ja nõel, mille saab kinnitada sõle tagumisel küljel olevasse nõelahoidjasse. Selline kinnitusmehhanism oli kasutuses kõrvuti vanema, traadist keeratud spiraalist ja pingest koosneva süsteemiga Rooma rauaajal (1.–5. saj), mil tuli moodi palju erinevaid sõleliike.
Loosi peakilpsõle ühtlase laiusega kumer kaar ja jalg on külgedelt tahutud ning kuigi tundub, et sõlg on väga massiivne, on kaar ja jalg alt õõnsad. Peakilbi laia serva ja kaare keskosa kaunistavad jooned, mis moodustavad siksakke.
Arvatakse, et esimesed peakilpsõled valmistati 2.–3. sajandil, jõudsid Eestisse tänapäevase Poola aladelt ning erinesid Loosi kalmest leitud sõlest veidi laiema peakilbi ja kolmnurkse lameda jalaplaadi poolest. Nii nagu mitmete teiste Rooma rauaaja sõleliikide puhul, arenesid ka peakilpsõlest Eesti kohalikud eritüübid. On oletatud, et Loosi sõlg ja sellega sarnased kitsa jalaga ehted on peakilpsõle kohalik edasiarendus. Selliseid valmistati ja kanti enamasti Põhja- ja Kirde-Eestis, kuid üksikuid leide on teada ka Lõuna-Eestist. Nii kitsa jalaga peakilpsõled kui ka teised peakilpsõle kohalikud vormid olid peamiselt kasutusel 3.–4. sajandil.
Leid: Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogu
Kommentaarid (0)